João Bernardo Vieira

João Bernardo Vieira (hüüdnimi Nino; 27. aprill 1939 Bissau2. märts 2009 Bissau) oli Guinea-Bissau vabadusvõitleja ja poliitik, kolmel ametiajal Guinea-Bissau president.

João Bernardo Vieira (2005)

Iseseisvussõda muuda

Vieira oli algul elektrik. 1960. aastal astus ta iseseisvusliikumisse Partido Africano da Independência da Guiné e Cabo Verde (PAIGC), mis pidas 1974. aastani sissisõda Portugali vastu. 1960. aastal sai ta Hiinas sõjaväelise väljaõppe ning oli 1964. aastal "lõunarinde" komandörina vastutav Guinea-äärse piiriala eest. Peale selle kuulus ta PAIGC-i poliitbüroosse. 1970. aastal sai ta Guinea-Bissau Sõjanõukogu liikmena pärast iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist 24. septembril 1973 kaitseministriks ja Rahvuskogu saadikuks ning oli 1978. aastani selle eesistuja. 1973. aastal sai temast ka PAIGC-i peasekretär.

Sissikomandöri aegadest on tema hüüdnimi Nino.

Esimesed presidentuurid muuda

28. septembril 1978 sai temast Guinea-Bissau peaminister, hiljem lisaks sõjaväe komandör. Halva majandusliku olukorra tõttu valitsuse populaarsus aina vähenes.

Veretu riigipöördega kukutas Vieira 14. novembril 1980 president Luís de Almeida Cabral ning temast sai riigipea – üheksaliikmelise Revolutsiooninõukogu esimees. 1981. aastal sai temast ka PAIGC-i esimees. Vieira riigipööre tegi ühtlasi lõpu Roheneemesaarte tugevale mõjule Guinea-Bissau juhtimisel, mis oli saanud alguse PAIGC-i rajaja, kukutatud presidendi poolvenna, 1973. aastal tapetud Amílcar Cabrali ajal.

Pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist sai 14. mail 1984 kaheks päevaks riigipeaks parlamendi eesistuja. 16. mail 1984 sai riigipeaks jälle Vieira, kes oli nüüd valitud riigipeaks ja valitsusjuhiks 15-liikmelise Riiginõukogu esimehena. Ainupartei PAIGC-i nimekiri oli aprillis 1984 saanud 96% häältest.

1991. aastal algas Guinea-Bissaus demokratiseerimine ja lubati uusi parteisid. Kui 1989 oli Vieira tagasivalimine ainult vormistamise küsimus, siis 1994 pidi ta esimest korda kandideerima demokraatlikel valimistel. Esimeses hääletusvooris 3. juulil 1994 sai Vieira 46,2% häältest ning võitis 7. augustil 1994 52,02% häältega 1989 PAIGC-ist välja heidetud Kumba Ialád, kes oli partei Partido para a Renovação Social (PRS) kandidaat. Parlamendivalimistel, mis toimusid samuti 3. juulil ning olid pärast vabade valimiste väljakuulutamist 1991. aastal mitu korda edasi lükatud, õnnestus PAIGC-il saada hääleenamus.

Juunis 1998 algas pärast Guinea-Bissau relvajõudude staabiülema kindral Ansumané Mané ametist vabastamist ebaseadusliku relvaäri süüdistusega 10. mail 1998 sõjaväeline riigipööre, mis aga suruti Senegali ja Guinea vägede abiga maha. Augustis sõlmiti Praias relvarahu, mis pidas vastu oktoobri keskpaigani. Pärast lahingutegevuse taastumist kirjutasid Vieira ja Mané novembris Abujas alla rahulepingule. Lepingu tagamiseks saadeti riiki Lääne-Aafrika Majandusühenduse ECOWAS (Economic Community of West African States) rahutagamisväed. Detsembris nimetasid Vieira vastased peaministriks Mané usaldusaluse Francisco Faduli. Et Vieira ja Fadul ei suutnud valitsuse koosseisus kokku leppida, venis valitsuse moodustamine veebruarini 1999. Kui Guinea ja Senegal olid märtsis oma väed riigist välja viinud, kaotas Vieira peagi kontrolli. Jaanuari algusest olid taas alanud relvastatud kokkupõrked. 6. mail Vieira väed kapituleerusid. Ta ise põgenes algul Prantsusmaa, siis Portugali saatkonda. Uus juhtkond lubas tal minna eksiili Portugali, kus ta sai poliitilise varjupaiga.

Viimane presidentuur muuda

7. aprillil 2005 tuli Vieira eksiilist tagasi ja seadis üles oma kandidatuuri presidendivalimistel. Avalikus deklaratsioonis kahetses ta vigu ja tema valitsemise ajal pärast 1980. aastat aset leidnud ebaõiglust. Algul ei lubatud tal kandideerida, kuid ülemkohus lubas kandideerida nii temal kui ka Ialál ja Fadulil.

Esimeses voorus 19. juunil 2005 tuli ta sõltumatu kandidaadina PAIGC-i kandidaadi Malam Bacai Sanhá järel ja Ialá ees teisele kohale. 24. juulil võitis ta teises voorus 52,35% häältega Sanhád ning astus 1. oktoobril 2005 Henrique Pereira Rosa järglasena ametisse. Teises voorus toetas teda Ialá, kuid mitte tolle partei PRS. Üheks probleemiks oli tema pingeline vahekord 2004. aastast ametis olnud peaministri Carlos Gomes Júnioriga, kes toetas oma parteikaaslast Sanhád. Pärast esimest kohtumist valimiste järel kuulutasid mõlemad, et nad on koostööks valmis. 29. oktoobril 2005 teatas Vieira pärast uusi konflikte Gomesi ja tema valitsuse vabastamisest. Aristides Gomes, üks 14 parlamendiliikmest, kes olid oktoobris lahkunud 45-liikmelisest PAIGC-i fraktsioonist, ning üks Vieira toetajatest valimiskampaanias, määrati 2. novembril uueks peaministriks ja vannutati kohe ametisse. Parlamendis sõltusid Vieira ja Aristides Gomes Ialá parteist PRS, mis võeti uude valitsusse. Kevadel 2007 moodustas PAIGC koalitsiooni koos PRS-i ja sotsiaaldemokraatliku PUSD-iga. Uueks peaministriks sai Martinho Ndafa Kabi, kelle Vieira 2008. aastal ametist vabastas.

2008. aasta riigipöördekatse ja 2009. aasta kõrge sõjaväelase mõrv muuda

16. novembril 2008 peetud parlamendivalimised tõid PAIGC-ile parlamendis stabiilse kahe kolmandiku suuruse enamuse. Nädal pärast valimisi toimus presidendi residentsi juures riigipöördekatse; Vieira ihukaitse lõi mässavad sõdurid tagasi. See halvendas Vieira ja sõjaväe juhtkonna suhteid.

Kui 1. märtsil 2009 tapeti sõjaväe peakorteris staabiülem kindral Batista Tagme Na Wai, tegid sõjaväelased atentaadi eest vastutavaks Vieira, kuigi tema asjasse segatuse kohta polnud mingeid tõendeid. Järgmisel hommikul lasksid sõdurid João Bernardo Vieira maha.

Välislingid muuda

Eelnev
Constantino Teixeira
Guinea-Bissau peaminister
19781980
Järgnev
Eelnev
Luís Cabral
Guinea-Bissau president
19801984
Järgnev
Carmen Pereira
Eelnev
Carmen Pereira
Guinea-Bissau president
19841999
Järgnev
Ansumane Mané
Eelnev
Henrique Rosa
Guinea-Bissau president
20052009
Järgnev
Raimundo Pereira
kohusetäitja