Jaapani ebaküdoonia

Jaapani ebaküdoonia ehk näsaline ebaküdoonia ehk madal ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) on roosõieliste sugukonda ebaküdoonia perekonda kuuluv heitlehine põõsas.

Jaapani ebaküdoonia
Chaenomeles japonica 02.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond Õunapuulised Pomoideae
Perekond Ebaküdoonia Chaenomeles
Liik Jaapani ebaküdoonia
Binaarne nimetus
Chaenomeles japonica
Lindl. ex Spach

LevikRedigeeri

Taim on pärit Jaapanist ja Hiinast. Sissetoodud liik kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas.[1]

VälimusRedigeeri

Jaapani ebaküdoonia on 0,6–1 m kõrgune, sageli laiuv, kuni 1,5 m läbimõõduga tihedavõrseline põõsas. Oksad kaetud madalate näsade ja asteldega.

Lehed munajad kuni piklikmunajad, täkilissaagja servaga, nahkjad, pealt tumerohelised, alt heledamad. Abilehed neerjad. Õitsemise algus on mais kuni juunis.[2] Taime õied on oranži kuni punaka värvusega.

Jaapani ebaküdoonia viljadeks on väikese õunasuurused, tiheda liha ja hea lõhnaga õunviljad. Oktoobris valmivad viljad on hapud, kollase või rohelise värvusega.

KasvunõudedRedigeeri

Taim vajab kasvamiseks viljakat, nõrgalt happelist ja pigem kergemat mulda.[2] Kasvukoht peaks olema päikeseline. Jaapani ebaküdoonia steriilsete õite tõttu on soovitatav kasvatada mitut sorti, et saaki saada.

KasvatamineRedigeeri

Ebaküdoonia ei ole meil täielikult talvekindel. Karmimal talvel külmuvad lumest välja ulatuvad oksaotsad, et aga lume sees olev põõsas säilib, siis külmumine saaki enamasti palju ei mõjuta. Põõsad ei kasva üle 1 m kõrgeks. Ühe põõsa saak on kaks kuni kolm, parimal juhul kuni viis kilo vilju.

Eestis on üksikuid ärilisi istandikke, rohkem on ebaküdoonia kasvatamine levinud Lätis.

Eesti aedades kasvatatakse teda peamiselt ilutaimena. Kuna tegu on heitgaase taluva, põuakindla ja kärpimist taluva vähenõudliku liigiga, kasutatakse haljastuses üksikpõõsastena või grupiti murus, vabakujulise või pügatava hekina, muruservades jne.

SordidRedigeeri

On aretatud rida sorte, näiteks 'Cido' – õied oranžpunased, viljad kuldkollased, valmivad septembri algul. Tuntakse ka teisendit Chaenomeles japonica var. alpina, mis on poollamanduvate vartega madal põõsas väga ilusate säravoranžide õitega. Viljad on väiksemad kui põhiliigil[3].

KasutamineRedigeeri

KulinaariasRedigeeri

Ebaküdoonia kollased viljad sisaldavad rohkelt seemneid, mis teeb nende puhastamise küllaltki tülikaks. Kuna seemned on koostiselt väärtuslikud, siis saab neid jahvatada ning lisada putrudele või leiva küpsetamisel.[2] Kodumajapidamistes on kõige levinumaks kasutusviisiks olnud viljade suhkrus säilitamine. Suhkrustunud viile saab kasutada sidruni kodumaise aseainena. Samuti saab valmistada alkohoolseid jooke, keedist või marmelaadi.[2] Taime pungadest, noortest lehtedest või võrsetest võib valmistada teed.

IlutaimenaRedigeeri

Iluaeda istutatakse ebaküdooniat üksikult, gruppidena või hekina.[2] Õitsemise kestuus võib olla kolm kuni neli nädalat.

Biokeemiline koostisRedigeeri

Jaapani ebaküdoonia viljad võivad sisaldada õuntest kuni neli korda rohkem C-vitamiini. Viljad sisaldavad ka pektiinaineid.[4] Seemnetes on rikkalikult joodi ja E-vitamiini.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Kalju Kask, Robert Piir (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ülli-Riina Sildnik. "Ebaküdoonia ehk põhjamaa sidrun". Maa Elu, 5.06.2016. Vaadatud 18.03.2020.
  3. Jaapani ebaküdoonia
  4. Ahti Tiirmaa. "Vitamiinipomm oma aiast". Maakodu, 1.11.2017. Vaadatud 18.03.2020.

VälislingidRedigeeri