Jānis Zālītis
Jānis Zālītis (15. juuli/27. juuli 1874 Sausnēja vald, Võnnu kreis – 9. detsember 1919 Riia) oli Läti ja Venemaa Keisririigi poliitik. Ta oli IV Riigiduuma liige, aastal 1915 oli ta Läti rahvusväeosade organiseerija. Aastal 1917 oli ta Riigiduuma Ajutise Komitee ja Ajutise Valitsuse komissar, ta osales Riiklikul nõupidamisel Moskvas, kus nõudis Lätile autonoomiat ja Läti alade ühendamist üheks administratiivseks üksuseks. Aastatel 1918–1919 oli ta Läti Ajutise Rahvanõukogu (Läti iseseisvuse väljakuulutanud ajutise parlamendi) liige ja selle esindaja Skandinaavias. 6. detsembrist 1918 kuni 19. juulini 1919 oli ta esimene Läti kaitseminister.
Ta lõpetas aastal 1895 Riia Vaimuliku Seminari. Aastal 1901 lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Seejärel asus ta tööle Riiga vandeadvokaadi abina. Aastast 1910 töötas ta vandeadvokaadina Riias, oli tegev Riia Läti Seltsi teadmiskomisjonis.
Aastal 1912 valiti ta IV Riigiduuma liikmeks. Duumas olles kuulus ta progressistide fraktsiooni ja Progressiivsesse blokki; ta valiti eelarve-, töölisküsimuse, kohtureformide (oli komisjoni ettekandja), kohaliku omavalitsuse, kohustusõiguse (oli komisjoni sekretär) ja kooskõlastamise komisjoni. Kirjutas alla 51-le seadusprojektile, 25-le arupärimise avaldusele ja ühele avaldusele. Aastal 1915 oli ta Läti rahvusväeosade organiseerija. Aastal 1917 oli ta Riigiduuma Ajutise Komitee ja Ajutise Valitsuse komissar, ta osales Riiklikul nõupidamisel Moskvas, kus nõudis Lätile autonoomiat ja Läti alade ühendamist üheks administratiivseks üksuseks.
Aastatel 1918–1919 oli ta Läti Ajutise Rahvanõukogu (Läti iseseisvuse väljakuulutanud ajutise parlamendi) liige ja selle esindaja Skandinaavias. 6. detsembrist 1918 kuni 19. juulini 1919 oli ta esimene Läti kaitseminister. Ta oli Läti Radikaaldemokraatliku Partei liige.
Jānis Zālītis suri 9. detsembril 1919 Riias ja ta on maetud Riia Vennaskalmistule.