Isikuidentsus

(Ümber suunatud leheküljelt Isiku identsus)
 See artikkel räägib filosoofia mõistest; isiku praktilise äratundmise kohta vaata artiklit Isikusamasus

Isikuidentsus (inglise keeles personal identity) on isiku (tavaliselt inimese) piiritletus, erinevus teistest isikutest (ainukordsus) ja püsivus läbi aja.

Filosoofilised probleemid seoses isikuidentsusega

muuda

Kes ma olen?

muuda

Minu isikuidentsus on kontingentne: see võiks mul olla teistsugune. Ma võin oma isikuidentsust muuta või olla ilma isikuidentsuseta. Kes olen see mina?[1]

Mis on isik

muuda

Kuidas defineerida isikut?

Milles seisneb isikuidentsus aja jooksul

muuda

Milles seisneb isikuidentsuse püsimine aja jooksul? Mis on isikuidentsuse püsimise kriteeriumid (tingimused)? Sellest sõltub ka, kas ja kuidas on võimalik hauatagune elu.[1]

Kuidas isikuidentsust kindlaks teha?

muuda

Kuidas me eristame isikuid ning teeme kindlaks isikute püsivuse? Tõendite hulgas on asjaosalise mälu enese kohta ja füüsiline järjepidevus. Kumb neist tõenditest on fundamentaalsem?[1]

Mis määrab isikute arvu?

muuda

Kuidas kindlaks teha isikute piirid, kui tundub, et ühes kehas võib elada mitu isikut?

Mis ma olen

muuda

Millest ma koosnen ja kus on minu ruumilised piirid? Kas ma olen substants või ehk protsess või sündmus? Enamik filosoofe eitab, et ma olen organism. Võib-olla ma olen lihtne mittemateriaalne substants või mittemateriaalsest hingest ja materiaalsest kehast koosnev liitasi. David Hume'i järgi olen ma tajumuste kimp. Võib-olla ma olen organismi poolt konstitueeritud materiaalne asi: mul on sama mateeria mis mõnel loomal, kuid looma ja minu püsimise tingimused ei lange kokku. Võib-olla ma olen looma ajaline osa. Võib-olla mind üldse ei ole.[1]

Missugune ma oleksin võinud olla

muuda

Millised minu omadused on olemuslikud? Kas ma oleksin näiteks võinud olla teiste vanemate laps? Kas ma oleksin võinud lootena surra? Kas võiks olla nii, et kõik muu on sama, aga minu asemel on keegi teine ja ümberpöördult?[1]

Millised on isikuidentsuse järelmid

muuda

Kas vastutus tegude eest oleneb isikuidentsusest? Kas mul on eriline egoistlik huvi ainult iseenda tuleviku vastu?

Isiku identsus aja jooksul

muuda

Isiku püsimise küsimus

muuda

Isiku püsimise küsimus on järgmine: mis on selle tarvilikud ja piisavad tingimused, et mingi asi mingil hetkel on identne (numeeriliselt identne) mingi isikuga antud hetkel. Jutt ei ole kvalitatiivsest identsusest ega võimalikust "uueks inimeseks" saamisest.

Jutt ei ole lihtsalt isikute omavahelisest identsusest, sest on mõeldav, et isik mingil hetkel on identne mitteisikuga mõnel teisel hetkel. Võib-olla ma olen identne kunagise embrüoga või tulevase püsivas vegetatiivses seisundis olendiga või surnukehaga.

Lähenemised isiku püsimise küsimusele

muuda

Enamik vastuseid isiku püsimise küsimisele jaguneb kolmeks kategooriaks.

Psühholoogilise lähenemise järgi on isiku püsimise tarvilike või piisavate või tarvilike ja piisavate tingimuste seas mõni psühholoogiline suhe, näiteks vaimuseisundite (näiteks uskumuste, mälestuste, eelistuste) "pärimine". Pärimise täpse iseloomu ning relevantsete vaimuseisundite osas on lahkarvamusi. Üks psühholoogilise lähenemise näiteid on mälukriteerium. Enamik uurijaid analüütilises filosoofias on pooldanud psühholoogilist lähenemist. Nende seas on Mark Johnston, Brian Garrett, Hud Hudson, David Lewis, Thomas Nagel, Harold Noonan, Robert Nozick, Derek Parfit, John Perry, Sydney Shoemaker ja Peter Unger.[1]

Somaatilise lähenemise järgi seisneb isiku püsivus aja jooksul mingis füüsilises suhtes. Selle määrab näiteks keha või organismi identsus. Selle pooldajate seas on Michael Ayers, William R. Carter, David Mackie, Eric Olson, Peter van Inwagen ja Bernard Williams.[1]

Antikriterialismi järgi ei saa isiku püsivust taandada psühholoogilisele ega füüsilisele järjepidevusele. Seda on pooldanud Richard Swinburne, Jonathan Lowe ja Trenton Merricks.[1]

Psühholoogiline lähenemine

muuda

Psühholoogiline lähenemine on analüütilises filosoofias kõige levinum. See on seotud intuitsiooniga, et minu aju siirdamisel ma lähen oma ajuga kaasa, sest mälu paikneb ajus.

Levinud lähenemise järgi on mineviku või tuleviku asi minuga identne, kui mina mäletan mõnd tema kogemust või ümberpöördult (mälukriteerium). Sellel teoorial on raskusi. Esiteks, niisugune mäletamisesuhe ei ole transitiivne, kuid identsus peab olema transitiivne. Teiseks, mäletamise mõiste ise sisaldab seda, et mäletatakse just enda kogemusi, identsus aga ongi küsimuse all. Esimese raskuse saab ületada, seades otsese mäletamise asemele kaudse mäluseose. Teise raskuse ületamiseks on mäletamine asendatud kvaasimäletamisega, mis ei kätke endas identsuse nõuet. Siiski jääb raskuseks, et minu elus on aegu, millega mul pole isegi mitte kaudset mäluseost, näiteks unenägudeta magamise ajad.[1]

Teine lähenemine toetub kausaalsele sõltuvusele. Määratleme psühholoogilise seose nii, et tulevane asi on praeguse minuga psühholoogilises seoses siis ja ainult siis, kui tema tulevased psühholoogilised seisundid on suurelt jaolt põhjustatud minu praegustest psühholoogilistest seisunditest. Siin on hõlmatud ka seosed mitteteadlike vaimuseisunditega. Määratleme psühholoogilise järjepidevuse nii: ma olen psühholoogiliselt järjepidev minevikus või tulevikus oleva asjaga siis ja ainult siis, kui minu praegused vaimuseisundid on tema omadega seotud psühholoogiliste seoste ahela kaudu.

Viited

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda