Interdistsiplinaarne õppimine

Interdistsiplinaarne õppimine on hariduslik lähenemine, mis ühendab erinevaid õppeaineid ja distsipliine, et pakkuda sügavamat ja laiapõhjalisemat arusaama teemast või probleemist. See võimaldab õpilastel näha seoseid erinevate teadmiste valdkondade vahel ja rakendada neid mitmekesistes kontekstides.

1950. aastatel oli tegemist interdistsiplinaarsete uuringute kirjeldamisega ainult ajakirjaartiklites. Interdistsiplinaarse õppe idee pakkus välja õpetaja, psühholoog ja filosoof Robert Kaplan andekate laste arendamiseks ja õpetamiseks, kuid 1960. aastatel oli see õppeliik mitmete konverentside ja arutelude peamine teema.

Interdistsiplinaarse õppe põhimõtted

Valdkondade integreerimine

Interdistsiplinaarses õppes pannakse rõhku erinevate ainevaldkondade ühendamisele ja integreerimisele üheks tervikuks. See tähendab, et õppetöö keskendub teemadele või projektidele, mis ühendavad mitut ainet või valdkonda. Näiteks võib projekt keskenduda keskkonnakaitsele, mis võib hõlmata bioloogia, keemia, geograafia, sotsiaalteaduste ja matemaatika teadmisi. Selle lähenemise eesmärk on ületada traditsioonilised ainepiirid ja võimaldada õpilastel näha seoseid erinevate valdkondade vahel. Näiteks bioloogia ja keemia integreerimine võib aidata paremini mõista ökosüsteemide toimimist või keemilisi protsesse keskkonnas. Selline lähenemine rikastab õppeprotsessi, võimaldades õpilastel saada terviklikuma arusaama teemast ning paremini ette valmistuda mitmekesises maailmas toimetulekuks.

Rõhk seostel ja suhetel ainevaldkondade vahel

Interdistsiplinaarses õppes pööratakse suurt tähelepanu seostele ja suhetele erinevate õppevaldkondade vahel. See tähendab, et õppetöös rõhutatakse, kuidas erinevad ained omavahel põimuvad, kuidas üks aine võib mõjutada teist ning kuidas erinevate valdkondade teadmised täiendavad üksteist. Näiteks matemaatika ja füüsika omavaheline seos võib olla oluline interdistsiplinaarse õppe kontekstis, kus matemaatilisi kontseptsioone rakendatakse füüsikaliste nähtuste mõistmiseks ja tehniliste probleemide lahendamiseks. See lähenemine aitab õpilastel näha ainevaldkondade vahelisi sügavaid seoseid ning mõista, kuidas teadmised ühes valdkonnas võivad olla olulised teise valdkonna mõistmiseks ja edukaks rakendamiseks.

Õpilaste kriitilise mõtlemise ja loovate oskuste arendamine.

Interdistsiplinaarses õppes pööratakse suurt tähelepanu õpilaste kriitilise mõtlemise ja loovate oskuste arendamisele. See tähendab, et õppeprotsessis julgustatakse õpilasi analüüsima informatsiooni kriitiliselt, hindama erinevaid vaatenurki ning looma uusi ja originaalseid lähenemisviise probleemide lahendamiseks. Õpilaste julgustamine küsima, kahtlema, eksperimenteerima ja leidma loomingulisi lahendusi – see on oluline osa interdistsiplinaarsest õppest. See lähenemine aitab õpilastel arendada paindlikkust, loovust ja uuenduslikkust, mis on väärtuslikud oskused kaasaegses maailmas.

Interdistsiplinaarse õppe meetodid

Interdistsiplinaarse õppe meetodeid on palju erinevaid, kuid silma paistavad kolm peamist: projektipõhine õpe, teaduspõhine õpe ja probleemipõhine õpe.

Projektipõhine õpe selle kaasaegses vormis töötati välja ja edendati 1969. aastal üliõpilastele Harvardi ülikooli programmi raames. Projektitegevus hõlmab õppeprotsessi korraldamist projektis osalemise raames, kus õpilased õpivad aktiivselt ja iseseisvalt ainet, lahendavad probleeme, arendavad mõnda toodet või jõuavad mõne muu tulemuseni. Selline õppemeetod toimub tavaliselt rühmades. Projektitegevus aitab arendada loovat mõtlemist, meeskonnatöö oskusi, kriitilist analüüsi ja teadmiste rakendamist praktikas.

Teadusõpe põhineb šveitsi filosoofide Jean Piaget’ ideedel, kes on sõnastanud õppimise kontseptsiooni, mille eesmärk on õppijate aktiivne kaasamine õppeprotsessi. Põhiidee on suunatud uurimisküsimuste loomisele, erinevate andmete analüüsimisele, järelduste põhjendamisele ja tulemuste näitamisele ning õpitakse omandatud teadmisi praktikas rakendama. Seetõttu võib selline meetod sisuliselt üle minna projektipõhisele koolitusele. See meetod aitab kaasa kriitilise mõtlemise arengule, võimele iseseisvalt reguleerida oma õppetegevust, arendab analüütilisi oskusi ja võimet rühmas tõhusalt suhelda.

Probleemiõpe põhineb kuulsate teadlaste ideedel. Nad rõhutasid kogemusliku ja praktilise õppimise tähtsust ning õpilaste aktiivset osalemist probleemide sõnastamisel ja lahendamisel. See meetod keskendub õpilaste konkreetsete probleemolukordade või ülesannete seadmisele, mis nõuavad aktiivset analüüsi, arutelu ja lahenduste leidmist. Õpilased seisavad silmitsi tõeliste väljakutsetega ja on sunnitud rakendama oma teadmisi ja oskusi parimate lahenduste leidmiseks. Erinevalt projektipõhisest õppest, kus rõhk on projektide elluviimisel ja lõpptoote loomisel, keskendub probleemiõpe probleemide analüüsimise ja lahendamise protsessile. Erinevalt teaduslikust õppest, kus õpilastele antakse rohkem vabadust uurimisteema valimisel, probleemiõpe on kitsamalt suunatud konkreetsetele probleemidele, mis maailmas eksisteerivad. See meetod aitab arendada ka kriitilist mõtlemist, loovust ja võimet rakendada teadmisi uutes kohtades.

Rakendamine

2023. aastal seisuga on juba paljud haridusasutused integreerinud interdistsiplinaarse õppe oma õppekavadesse. Heidi Hayes Jacobs tutvustab neljaetapilist lähenemist õppekavade integreerimise kavandamisele. Kõigepealt soovitab ta haridusasutustel uurida õppeprotsessi, õpilasi ja õpetajaid, et saada rohkem teada, kuidas seda tüüpi õppimist õppekavasse õigesti rakendada. Eriti oluline on, et uuring ja selle analüüs tehakse kuus kuud enne seda, kui õppeasutus üritab integreerida interdistsiplinaarset õppimist. Teine etapp näeb ette õpetajate, õpilaste, administratsiooni ja haridusega seotud inimeste ettepanekute väljatöötamise. Kolmas etapp koosneb juba esimese proovimooduli rakendamisest ja jälgimisest; see peaks toimuma õppekava integreerimiskava rakendamise teisel aastal. Neljas etapp toimub alles plaani kolmandal aastal ja nõuab õpetajatelt ja administratsioonilt programmi vastuvõtmist kolmanda etapi tulemuste põhjal.

Selle õppimisviisi rakendamise põhipunkt on teemade valik. Teemad peaksid eelkõige õpilastele huvi pakkuma ja vastama nõutavale õppekavale. Mõnes olukorras võivad õpilased valida õppekavast erineva teema. Teemad peaksid huvi pakkuma ka õppejõududele, kuna edukad projektid nõuavad sageli täiendavaid uuringuid ja koolitust.

Kasu

Michigani osariigis tehti 2005. aastal uuring interdistsiplinaarse õppimise eeliste kohta. Õppekava kestis aasta ja selle õppemeetodi tulemused olid väga positiivsed. Õpetajatel, vanematel ja õpilastel tekkis suurem huvi õppimise vastu. Lapsed hakkasid sagedamini koolis käima ja õpingutega paremini toime tulema, eriti need, kellel polnud varem hästi läinud. Kui teadlased analüüsisid, kuidas õpetada koolides õpilastele korraga erinevaid aineid mõistsid nad mõnda olulist aspekti. Esiteks õpetaja hoolikalt tunde planeerima, et need oleksid õpilastele huvitavad, arusaadavad ja kasulikud. Teiseks, kui õpetajad töötavad üksteisega meeskonnas, luuakse õppimiseks turvaline, professionaalne ja meeldiv õhkkond. Nad saavad arutada, kuidas tunde paremaks muuta, ning leida koos oma õpilastele häid ideid. Kolmandaks on oluline hoida ühendust õpilaste vanematega. Laste edukas õppimine saavutatakse ainult kolme osapoole - õpetaja-, lapsevanema- ja õpilase-koostöö kaudu. Kui vanemad teavad, mis ja kuidas tema lapsega koolis toimub, on neil lihtsam oma lapsi aidata. Need leiud näitavad, et on oluline õppida meeskonnas, turvalises ja meeldivas õhkkonnas, et õppimine oleks parem, kvaliteetsem ja huvitavam. Juba 1972. aastal filosoof Grigori Pomerantz rõhutas, et interdistsiplinaarne õppimine võimaldab õpilastel edasi liikuda tempos, mis on proportsionaalne nende huvide, oskuste ja kogemustega.

Interdistsiplinaarne õpe aitab õpetajatel õppeaega paremini ära kasutada ja õpilastel ainetesse süveneda. Mitte vähe oluline eelistatav interdistsiplinaarne õpetamine on see, et õpetajad saavad organiseerida õppeprotsessi, võttes arvesse nii õpetatava rühma omadusi kui ka õpilaste vajadusi. Samuti õpilastel on võimalus kasutada palju erinevaid ressursse koos teabega, mis tagab konkreetse teema kohta täielikuma ülevaate saamise.