Inkaliilia

Inkaliilia ehk alströmeeria (Alstroemeria) on liilialaadsete seltsi inkaliilialiste sugukonda kuuluv taimede perekond. Kõik inkaliilia liigid esinevad looduslikult Lõuna-Ameerikas, kuid võõrliigina kasvab neid mitmel pool mujal maailmas, sh Mehhikos, Austraalias, Uus-Meremaal ja Kanaari saartel. Perekonda kuulub 40–65 liiki.

Alströmeeria

Kirjeldus

Looduslikult on levinud Lõuna-Ameerikas, sageli just mägedes. Nad on tuntud oma pikalt õitsvate kirjude õite poolest, aga ka jõuliste hästi levivate juurte poolest. Taimede lehed on keskmiselt rohelised, piklikud, veidi keerdus. Varred on pikad, nende krooniks on paljude õitega kuuekroonlehelised liilia õit meenutavad õisikud, esindatud on paljud erinevad toonid. Heaks edenemiseks vajavad inkaliiliad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta, mõõdukalt viljakat, vett hästi läbilaskvat mulda. Talveks kasvukohale jättes tuleks kindlasti multšida. Paljundada saab jagamise teel kevadel ja seemnetega. Eesti oludes ei pruugi inkaliiliad kasvukohal talvituda. Paremini peavad vastu Lääne-Eestis ja saartel. Inkaliiliate kasvatamist võib võrrelda madalakasvuliste potidaaliate kasvatamisega. Talveks tuleb taimepotid viia pimedasse ja jahedasse siseruumi, kus poleks külmumisohtu. Sobib hästi vaasililleks, säilib vaasis 2–3 nädalat.

Kasvatamine

Istutamine: rikkalikus, viljakas, kuivendamata mullas, mis on neutraalne või kergelt happeline. Ideaalne positsioon täispäikeses, kuigi nad taluvad osalist varju.

Järelhooldus: multšida koorega kuni 20 cm sügavusele, et kaitsta külma eest kahe esimese talve jooksul pärast istutamist. Pärast seda peaksid juured olema maapinnas piisavalt sügavad, et talv üle elada. Toeta hernekeppidega vastavalt vajadusele.

Kastmine: taimed on põuakindlad, kuid kuivadel perioodidel kastmine soodustab edasist õitsemist.

Paljundamine: paljundatakse jagunemise teel. Juured on haprad ja neid tuleb ettevaatlikult üles tõsta, jagada ettevaatlikult ja kohe ümber istutada. Kõige parem on seda teha aprillis.

Seeme: seeme külvatakse kõige paremini sügisel. Kaunad saab taimedelt koguda pruuniks muutudes ja hoida suletud paberkotis kuni plahvatamiseni ja seejärel kohe külvata. Külvake turbavabasse seemnekomposti 8 cm sügavusele ja katke seemned õhukese vermikuliidikihiga. Niiskuse säilitamiseks katke potid klambri või kilekottiga. Pange kolme nädala jooksul kaitse alla 20 ºC juures. Seejärel asetage kolmeks nädalaks külma kasvuhoonesse temperatuuril 5 ºC. Pärast seda liigutage temperatuuril 20 ºC tagasi kaitse alla. Idandamine võib olla ebakorrektne. Õitsemist võib seemnest oodata 2–3 aasta pärast.

Probleemid: inkaliilia võib kannatada mitmesuguste juurtüve ja võramädanike tõttu.

Ajalugu

1752. aastal otsustas rootsi päritolu perekond saata oma 16-aastase poja Clasi (Claus von Alstroemer) Hispaaniasse lammaste ristamist õppima. Aga poja iseloomujooned olid niivõrd tugevad ja perekonna traditsioonid niivõrd kauged loomakasvatusest, et Clas loobus üpris ruttu lammastest ja hakkas taimi koguma. Tema isa John Alstroemer oli botaanik ja sai laialt tuntuks oma kodumaal, sest tegeles kartuli introduktsiooniga Inglismaalt Rootsi. 1753. aastal saatis Clas koju oma koduõpetajale ja vanale sõbrale metsiku taime seemned, mille tõi Hispaaniasse Lõuna-Ameerikast saabunud laev. Selleks sõbraks polnud ei keegi muu kui Carl Linnè. Viimane oli selleks ajaks juba jõudnud avaldada oma „Systema naturae”, õppida tundma Lapimaa loodust ja asutanud botaanikaaia Hartkampis, mis kuulus kohalikule rikkale, Ida-India kompanii valitsejale Cliffortile, saanud kuningliku botaaniku tiitli, jõudnud viia hiilgavasse seisundisse Uppsala botaanikaaia ja anda välja „Philosophia botanica”. Teadlane närveeris nii väga oma uue liigi pärast, et hoidis külma ilmaga kasti seemikutega oma magamistoas. Mõne aja möödudes, kui taimel puhkesid roosad õied, kirjeldas C. Linnè seda taime ja nimetas selle oma noore sõbra auks alströmeeriaks. Nii ilmuski Euroopa taimekasvatuse ja botaanika nomenklatuuri uus eksootiline Lõuna-Ameerika taim Alstroemeria pelegrina. Aga Clas Alstroemer oli selleks ajaks saanud juba ise suurepäraseks loodusuurijaks, hiljem sai ta oma teenete eest ka paruni tiitli.

Alstroemeria pelegrina introduktsioon 18. sajandil oli vaid tänapäeva inkaliilia ajaloo algus. Järgneva pooleteist sajandi jooksul käis palju seemnetejahtijaid Lõuna-Ameerikas. Ja kahjuks mitte kõik ei tulnud sealt kaugelt kontinendilt tagasi nii, et muude eksootiliste ja erinevate liikide hulgas oleksid olnud selle liigi viljad. Algul hoiti Euroopas inkaliiliat mõningate botaanikaaedade kollektsioonides. Vaid väga väikestes kogustes kasutati teda ka lõikelillena. Seejuures on ta Läänes edukalt lülitunud konkurentsivõitlusse nelgi ja krüsanteemiga. Selektsionääridel J. Goemansil ja M. Van Staaverenil õnnestus täiel määral realiseerida selle eksootilise taime geneetiline võimekus. Teineteisest sõltumatult alustasid need 2 noort auahnet lillekasvatajat inkaliilia selektsiooni, ristates Alstroemeria aurea teiste liikidega. Kuidas see neil õnnestus, on jäänud tänapäevani ärisaladuseks. Tulemus ületas kõik ootused. Kõigest mõne aasta pärast, 1961. aastal, sai Goemansi esimene seemik, mis nimetati oma õrna ja võluva värvuse tõttu „Baleriniks”, Kuninglikult Aiandusühingult näitusel esimese preemia Award of Merit. Samaaegselt said aga Hollandis üleüldise tunnustuse van Staavereni esimesed seemikud, väga elegantsed „Beauty” ja „Regina”. Tänu sellele sai inkaliilia laialdaselt populaarseks oma ebatavalise värvuse, suurte õite, pikkade ja tugevate õievarte, väga pika õitsemisperioodi ja hea säilivuse tõttu lõikeõiena. Paljude teiste väärtuste seas oli hübriididel võrreldes metsikute liikidega lisaks ka vastupidavus külmadele, pidades vastu kuni –10 ºC pakast.

Aeg nõudis uusi, rohkem huvitavamaid ja dekoratiivsemaid sorte. Ainult et aretusse oli võimalik kaasata vaid looduslikke liike ja väga vanu inkaliilia hübriide, mis introdutseeriti juba umbes 50 aastat tagasi. Kuigi nende seas oli sort väga ilusa valge õievärvusega, siis seemnest kasvatamisel muutusid nad tagasi loodusliku liigi värvi (roosast oranžini) ja õitsemisperiood oli lühike (ainult 4–6 nädalat). Uusi sorte, mis olid saadud esimeste inglise ja hollandi sortide põhjal, kaitses aga autoriõigus. Peale selle ei andnud need ka seemet – nende eripära oli steriilsus ja paljundati neid ainult vegetatiivselt kas põõsa jagamisega või siis koekultuuri meetodil in vitro laboratooriumis. Kuid lõpuks kõik takistused järk-järgult ületati. Töösse lülitusid mitmete maade selektsionäärid. Igal aastal näitustel ja laatadel hakkasid ilmuma uued inkaliilia sordid. Saadi polüploidsed, väga efektse õie värvusega, suureõielised inkaliilia vormid, mis on võimelised säilitama oma dekoratiivsust lõikeõiena üle 30 päeva. 1980. aastate alguses võisid lillekasvatajad kasvatada juba umbes 50 sorti.

Peruu liilia ehk inkaliilia, nagu eurooplased algul neid imelisi taimi nimetasid, sai populaarseimaks lõikelilleks kogu maailmas. Inglismaa ja Hollandi järel said suuremateks lilletootjateks Colombia, Keenia ja Jaapan. Nendele astub kanna peale Soome, kus kasvatatakse palju ilusaid väga suurte õitega eri varjundites sorte.

Aedhübriid

Inkaliiliad hübridiseeruvad hästi ja viimastel aastatel on kasvanud nende sordiaretus üle maailma. Ennekõike kasvatatakse inkaliiliaid lõkelilledeks, kuid väga edukalt saab neid kasvatada ka potitaimedena või istutatuna peenrasse.

Sordid

• Inca Avanti – 45 cm kõrge, kompaktse kasvukujuga, sobib kasvatamiseks potitaimena. Õied lõheroosad kuni roosad, mida kaunistavad kollane lisavärv ja tumepruunid triibud
• Inca Coral – 45 cm kõrge, õied roosad kollase lisavärvi ja tumepruunide triipudega
• Inca Devotion – 50 cm kõrge, õied õrnroosad kollase lisavärvi ja väheste pruunide täppidega
• Inca Exotica – 65 cm kõrge, õied oranži-kollasekirjud, pruunide triipudega
• Inca Glow – 50–80 cm kõrge, õied tumeroosad kollase lisavärvi ja pruunide triipudega
• Inca Ice – 65 cm kõrge, õied beežikad, vähese rohelisega ja pruunide triipudega
• Inca Lake – 40 cm kõrge, õied lavendlilillad beežikas-kollase lisavärvi ja pruunide triipudega
• Inca Pulse – 30 cm kõrge, õied punase-kollasekirjud
• Inca Smile – 30 cm kõrge, ühed Inca-sarja kirjumad õied, valged kroonlehed on toonitatud kahvaturoosaga, teised kollasega, mida omakorda kõhutavad karmiinpunased triibud
• Inca Tropic – 45 cm kõrge, õied lõheroosad kollase lisavärvi ja pruunikate triipudega
• Inca Yuko – 50 cm kõrge, õied purpurroosad. Little Miss Seria sordid on madalad, 15–30 cm kõrged, tugevate vartega, suurte õitega ja pika õitsemisajaga
• Little Miss Olivia – helekreemika põhivärvusega, kollase lisavärvi ja punakaspruunide triipudega
• Little Miss Roselind – sügavroosade õitega ja kollase tsentriga
• Little Miss Sophie – kreemika põhivärvuse ja üle kroonlehe ulatuvate roosade tugevate triipudega
• Little Miss Tara – tumeroosade-punaste kroonlehtedega, mida kaunistab kollane tsenter ja tumedad triibud

Huvitavaid fakte

• Inkaliiliad õitsevad hiliskevadel või suve alguses.
• Inkaliilia on oranži, roosa, roosi, lilla, punase, kollase, valge või lõhevärvi.
• Perekond Alstroemeria koosneb umbes 50 liigist.
• Enamikku tänapäevaseid hübriidseid inkaliilia taimi paljundatakse laboris.
• On välja töötatud palju hübriide ja umbes 190 inkaliilia kultivari, millel on erinev märgistus ja värv, alates valgest, kuldkollasest ja oranžist kuni aprikoosi, roosa, punase, lilla ja lavendlini.

• Inkaliiliad on lõhnatud.
• Kõikidel inkaliilia sortidel pole triibulisi kroonlehti.
• Liigse kuumuse käes lõpetab inkaliilia õitsemise.