Iisaku kogudus
EELK Iisaku kogudus on luterlik kogudus Iisakus.
Kogudus kuulub EELK Viru praostkonda. Kogudust teenib diakon Tõnis Tamm, organist Riina Trankmann. Juhatuse esimees on Piret Anvelt. Jumalateenistused on igal pühapäeval algusega kell 11.00 Iisaku kirikus.
Kogudus ja kirikRedigeeri
Iisaku kogudus kirikuhoone asub Iisaku aleviku keskel; on koguduse bilansis alates 1992. aastast. Kirik ei ole köetav, külma talvega ei ole võimalik kirikus jumalateenistusi pidada. 2016. aastal sai kiriku kellatorn uue katuse. Orel on heas seisukorras, 2002. aastal tehti hooldusremont. Kunstivarade säilimine on tagatud, Muinsuskaitseameti poolt üle vaadatud ja hinnatud.
Koguduse maja – endine köstrimaja – on võõrandatud 1940. aastal, tagastatud 1992. aastal. Hoones asuvad koguduse ametiruumid ja kabel. Surnuaed – 3,27 ha, heas korras, kiriku lähedal, haldab vald. Kogudus ei taotlenud surnuaia tagastamist. Koguduse arhiiv hõlmab dokumente alates 1926. aastast. Kogudusel on väike raamatukogu, mida püütakse tasapisi täiendada.
AjaluguRedigeeri
Iisaku kihelkond moodustati Jõhvi kihelkonna maadest 1654. aastal. 1744. aastal liideti see taas Jõhviga ja lõplikult sai Iisaku kihelkond iseseisvaks 1864. aastal. Arvatakse, et esimene luteriusu kirik ehitati Iisakusse Rootsi aja lõpus. Sajandi vältel (1640–1770) teenisid Iisaku kogudust köstrid ja lühikest aega ka mõni õpetaja. Esimene õpetaja Iisakus oli Clemens Koldberg ehk Colderus (1650–1651). Teine õpetaja oli Matthias Henrici Koriander (1673–1688), kes Iisakus suri ja on ka sinna maetud. Kolmas õpetaja oli Abram Hivenius (1689–1704), siis Johannes Georg Borge ehk Borg (1738–1740). Järgmisena oli Otto Reinhold von Holtz (1741–1744), kuni ta kutsuti Rakvere kirikuõpetajaks. Sel ajal on Iisakus ka omad köstrid olnud. 1738. aastal köster Hans, 1743. köster Kristel ja 1744. köster Höck. [1]
1744. aastal sai Iisaku kirikust Jõhvi abikirik ja Jõhvi kirikuõpetaja käis seal “kolme näddala taggant“ jutlust pidamas. See kestis 1867. aastani. Vahepeal püüti küll mitmel korral Iisakut Jõhvist eraldada ja Tudulinnaga kokku panna, kuid kuna “keriku mõisa hoonete ehitamine ja õpetaja ülalpidamine uuele kihelkonnale liig raske näitas olevat”, siis olid need katsed tulutuks jäänud. Kirikuelu muutus stabiilsemaks, kui köstri kohale asus Andreas Masing. Iisaku köstriks olid ka Andreas Masingu poeg Jakob ja viimase poeg Paul-Eduard.
1847. aastal palus tolleaegne Iisaku mõisa omanik Georg von Brevern Eestimaa rüütelkonnalt abi kirikumõisa ehitamiseks. Kuna puukirik, kus senini jumalateenistusi peeti, oli vanaks jäänud, otsustati hakata ehitama uut kivikirikut. Töid alustati 1845. aastal ja kirik õnnistati sisse 18. augustil 1846. 1855. aastal osteti Iisaku mõisalt 64 tiinu maad ja 1866. aastal asuti kirikumõisa rajama. 1867. aastal õnnistati ametisse VELK Eestimaa konsistooriumiringkonna Narva-Alutaguse praostkonna Iisaku Evangeeliumi-Luteriusu Kiriku (1864–1919) Iisaku koguduse (saksa keeles Evangelisch-Lutherische Kirche zu Isaak[2]) kirikuõpetaja Rudolph von Hippius. Sama ajal õpetaja Hippiusega tuli köstriks Robert Theodor Hansen, kes 43 aasta jooksul oli köstritöö kõrval ka kihelkonnakooli asutaja ja arendaja ning Iisaku muusikaelule alusepanija. Tema juhtimisel võeti osa laulupidudest ja esineti nii oma kui ka ümberkaudsetes kirikutes koorikontsertidega. Hippiuse surma järel 1886. aastal sai uueks õpetajaks Albert Intelmann, kes teenis Iisaku kogudust oma surmani 1921. aastal.
1893. aastal Iisaku kirik süttis ja põles maha. Kiriku eestseisus saatis uue kiriku ehitamise palvekirja “ülema valitsusele”, kes andis loa uue ja suurema kiriku ehitamiseks. Ehitus algas veel sama aasta juulis. Kiriku ehitusmeister oli von der Hoven. Aasta hiljem paigaldati kirikusse Saksamaalt toodud orel, mis on tänaseni töökorras.
Pärast R. Th. Hanseni surma tuli Iisakusse köstriks Gustav Sandberg, kes aga 1921. aasta paiku lahkus. Aastatel 1922–1923 teenisid kogudust erinevad hooldajad-õpetajad. 10. veebruaril 1924 õnnistati ametisse Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud ja Tallinna Püha Vaimu kirikus ordineeritud õpetaja Voldemar Kuljus, kes jäi Iisaku kogudusega seotuks oma elu lõpuni. Enam uusi köstreid ei palgatud, vaid otsustati võtta ametisse abiõpetaja. Esimeseks abiõpetajaks sai Theodor Vaas Tudulinnast, kes aga peagi lahkus. 1918–1921 teenis Iisaku kogudust abiõpetajana Reinhold Intelmann.
1937. aastal võeti Iisaku kirikus ette põhjalik remont. Kirik õnnistati pärast remonti sisse koguduse iseseisvumise 70. aastapäeval, 8. augustil 1937. 1945. aastal asus õpetaja Kuljus koos perega elama Tallinna, kus ta arreteeriti. 1. aprillist 1954 kuni 1. augustini1957 oli Iisaku õpetaja Kuno Pajula, seejärel jätkas oma elutööd Siberist naasnud Kuljus kuni pensionile jäämiseni. Voldemar Kuljus suri 1979. aastal.
1957–1961 remonditi kiriku katus ja valgendati seinad. Päris uue katuse sai kirik 1993. aastal. 1978–1981 hooldas kogudust õpetajana Elmar Kull, 1981–1987 Peeter Kaldur ja alates 1988. aastast kuni 31. detsembrini 2021 oli Iisaku koguduse õpetaja Avo Kiir. 1. jaanuarist 2022 teenib kogudust diakon Tõnis Tamm.
1991. aastal tagastati kogudusele endine köstrimaja. Viimane remonditi ning nüüd asub seal koguduse kantselei, pühapäevakooli tuba, nõupidamiste saal ja talvekabel[3].
Sõprussidemed on Iisaku kogudusel Breklumi kogudusega Saksamaal.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ "Asjalised mälestised - Iisaku kihelkonna ajalugu ja kirikud".
- ↑ 8.2.4.5. Narva-Alutaguse praostkond, Eesti Ajalooarhiiv
- ↑ "Iisaku koguduse ajalugu". Iisaku koguduse koduleht.