Ignalina tuumaelektrijaam

Ignalina tuumaelektrijaam on suletud tuumaelektrijaam Leedu idaosas, Euroopa Liidu ainus Tšornobõli tüüpi tuumaelektrijaam, mis töötas 1983–2009.

Ignalina tuumaelektrijaam
Ignalina tuumaelektrijaama peasissekäik
Ignalina tuumaelektrijaama asukoht Leedus
Ametlik nimi	Ignalinos Atominė Elektrinė
Riik	Leedu
Koordinaadid	55° 36′ 16″ N, 26° 33′ 36″ E
Staatus	Suletud
Projekt telliti	31. detsembril 1983
Suletud	31. detsembril 2009
Käitaja(d)	Ignalinos Atominė Elektrinė
Tuumaelektrijaam
Reaktori tüüp	RBMK-1500
Reaktori tootja	Атомстройэкспорт
Jahutuse allikas	Drūkšiai
Jahutustornid	ei
Energia tootmine
Tootja ja mudel	Electrosila
Suletuid	2 x 1300 MW
Soojusvõimsus	2 x 4800 MWh
Nimivõimsus	2600 MW
Toodetud energiat	2004. aastal 19 240 GW*h
Veebileht http://www.iae.lt/

Ignalina tuumaelektrijaam

RBMK reaktor Ignalina tuumaelektrijaamas

Elektrijaam asus Visaginase linna lähedal. Varem kuulus ta Ignalina rajooni, mille järgi sai ta nime. Pärast rajoonide kaotamist ja ühendamist kuulub ta Utena maakonda. Ignalinast oli ta linnulennult 35 km kaugusel.

Elektrijaama rajamise ettevalmistustööd algasid 1974. Ehitustööd ise algasid 1978. Esimene reaktor lasti käiku 1983. 2. reaktor pidi algul käivituma 1986, kuid Tšornobõli tuumakatastroofi tõttu lükkus see aasta võrra edasi. Ühtlasi katkestati 3. reaktori ehitamine ja selle lammutustööd algasid 1989. Esialgu oli plaanitud neljaski reaktor, mida aga ei hakatudki ehitama.

Jaama töötajate jaoks ehitati Visaginase linn. Enne elektrijaama rajamist olid sellel kohal kõigest mõned külad ja Visaginase linna rajamine on väljapaistev näide suure tööstuskeskuse rajamisest kohta, kus enne peaaegu igasugune infrastruktuur puudus.

Elektrijaam rajati Leedu suurima järve Drūkšiai äärde. Sellest järvest võeti elektrijaama jaoks jahutusvett ja sinna lasti kasutatud jahutusvesi. Pärast jaama valmimist tõusis järve vee temperatuur 3 °C, põhjustades eutrofeerumist. Osa järve kaldast kuulub Valgevenele ja väljavool järvest toimub läbi Valgevene Daugavasse. Läti piir on Drūkšiai järvest samuti kõigest mõne kilomeetri kaugusel. Järvemuda on saastunud radioaktiivsete isotoopide ja raskmetallidega.

Tuumajaama sulgemine

Leedu kohustus Euroopa Liitu astudes sulgema Ignalina jaama. Euroopa Liit luges jaama kõige ohtlikumaks puuduseks seda, et jaama ümber puudub kaitsekest, mis katastroofi korral hoiaks ära radioaktiivse saasta pääsu atmosfääri. Esimene reaktor peatati 2004. aasta lõpus ja konserveeriti. Teine energiaplokk peatati 31. detsembril 2009.

Jaama peatamise kulude katteks eraldas Euroopa Liit 2009. aastal 820 miljonit eurot. Jaama sulgemist finantseerivad Euroopa Liit ja selleks loodud toetusfondid: Ignalina International Decommissioning Support Fund, SE Ignalina NPP National Decommissioning Fund, ning Leedu sihtotstarbelised eraldused riigi eelarvest.

2001. aastal loodi Ignalina tuumajaama sulgemise toetusfond (Ignalina International Decommissioning Support Fund), mida administreerib Euroopa Arengupank (European Bank for Reconstruction and Development, EBRD). Fondis osalevad EBRD, Euroopa Komisjon ja 15 doonorriiki. Jaama sulgemisfondi tagatis on 1588,5 miljonit eurot, Leedu oma panus 188,6 miljonit eurot.

Aastani 2013 eraldas Euroopa Liit jaama sulgemiseks 1,367 miljardit eurot. 2014–2020 on Euroopa Komisjon lubanud eraldada 210 miljonit eurot. Leedu ekspertide hinnangul katab see vähem kui 20% vajadusest, hinnanguliselt vajatakse 870 miljonit eurot.

Veebruaris 2011 avaldatud auditi põhjal kasvas jaama sulgemise eelarve algselt 2,02 miljardilt 2,93 miljardi euroni. Auditi hetkel oli kasutatud tuumkütuse hoidla rajamine graafikust maas 32 kuud, hoidla rajamise kulud olid kasvanud rohkem kui 15%.

Kokku on jaama sulgemise ja ohutustamise kulusid hinnatud 2,93 miljardile eurole ajavahemikus 1999–2029. Euroopa Liit on aastani 2014 planeerinud kulutusi 1,45 miljardit eurot:

• 1,1 miljardit eurot jaama sulgemise ettevalmistamiseks – kasutatud tuumkütuse hoidla, radioaktiivsete jäätmete töötlemise rajatised, jäätmehoidla;
• 350 miljonit eurot strateegiliste energiaprojektide toeks.

Vajalikke kulutusi aastani 2029 hinnatakse:

• 770 miljonit eurot 2014–2020
• 610 miljonit eurot 2021–2029

Leedu omavahendite vajadus 1999–2029 on umbes 320 miljonit eurot (12%).

18. mail 2010 teatas Leedu energiaminister Arvydas Sekmokas, et kuigi 60% eraldatud ressurssidest on kulutatud, ei ole ühtegi plaanitud tuumajaama sulgemise etappi lõpetatud. 20. oktoobril 2011 avaldatud raporti kohaselt oli kasutatud tuumkütuse hoidla rajamine graafikust maas 44 kuud ning eelarve kasvanud 16,3 miljoni euro võrra. Tahkete jäätmete hoidla rajamine oli graafikust maas 53 kuud ja eelarve kasvanud umbes 5%.

Hinnanguliselt vajatakse jaama likvideerimise teises etapis (2014–2029) täiendavalt 1,5 miljardit eurot.

Jaama sulgemine tekitas Leedus suurt vastuseisu. Kõigepealt kartsid leedulased töökohtade pärast, sest jaamas töötas suur osa kohalikest elanikest. Seetõttu algatati projekt turismi ja muu väikeettevõtluse arendamiseks piirkonnas. Samuti kardeti, et elektri hind tõuseb pärast jaama sulgemist oluliselt. 2008 toimus jaama sulgemise teemaline referendum, kus pandi hääletusele pikendada jaama tööaega seni, kuni asenduseks valmib uus elektrijaam. Rahvahääletusel kogus see ettepanek 1,155 miljonit poolthäält, kuid rahvahääletus tunnistati õigustühiseks, sest sellel osales alla 50% hääleõiguslikest kodanikest.

Leedu valitsuse hinnangul tõuseb elektri hind kodumajapidamistes 30%. Hinnanguliselt langeb 2010. aastal Leedu sisemajanduse kogutoodang elektrijaama sulgemise tulemusel 1–1,5% ja inflatsioon suureneb 1% võrra. Elektrijaama sulgemine kahjustab Leedu välissuhteid Venemaaga, sest Venemaa oli Leedule tarninud tuumakütust.

Ignalina tuumaelektrijaam andis töötamise viimase viie aasta jooksul kuni 80% Leedus toodetavast ja 30–40% Baltimaade elektrienergiast.

Ignalina tuumaelektrijaam tegutses täpselt 26 aastat: alates 31. detsembrist 1983 kuni 31. detsembrini 2009.

Aastaks 2018 plaanisid Leedu, Läti, Eesti ja Poola ehitada samasse kohta uue tänapäevase tuumaelektrijaama, mille nimeks pidi saama Visaginase tuumaelektrijaam. Vastava seaduse allkirjastas Leedu president Valdas Adamkus 4. juulil 2007.