Hullus ja arutus
"Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul" on prantsuse filosoofi Michel Foucault’ teos, mis ilmus originaalis 1961. aastal Pariisis kirjastuses Plon. Teose prantsuskeelne pealkiri on "Folie et Déraison: Histoire de la folie à l'âge classique".
Tõlgitud inglise keelde 2006. aastal kui „History of Madness“ (toimetaja Jean Khalfa, tõlkijad Jonathan Murphy ja Jean Khalfa), New York: Routledge[1].
Eesti keeles ilmus raamat 2003. aastal "Avatud Eesti raamatu" sarjas (Kirjastus Varrak, ISBN 9985770250). Tõlkinud Mirjam Lepikult, toimetanud Tiiu Hallap, Vaino Vahing, Eve Võsu ning järelsõna kirjutanud Vaino Vahing.
Kokkuvõte muuda
Foucault' „Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul“ kujunes koos tema psühholoogiaõpingute (psühholoogi litsents 1949. aastal ja psühhopatoloogia diplom 1952. aastal), tööga Pariisi vaimuhaiglas ja isiklikest psühholoogilistest ja vaimsetest probleemidest (Gutting & Oksala, 2022). Foucault kaitses tööd 1961. aasta mais Sorrbonne’i ülikoolis doktoriväitekirjana[2].
Kuigi selles teoses on käsitluses kõik Foucault’ loomingu teemad, läbib seda käsitlus hullusest ning kuidas ja millal kujuneb hullumeelsus omaette teadmisobjektiks[2]. Foucault’ vaatleb hullumeelsuse tähenduse arengut Euroopa kultuuris ja seadustes, poliitikas, filosoofias ja meditsiinis keskajast kuni 18. sajandi lõpuni. Hullumeelsuse kõrval on ka ebamõistlikkus. Sellel oli renessansiajal palju silmapaistvam tähistus[3] ning Foucault eristab hulluse ning mõistuse eraldumises kolme perioodi ning üleminek ühest faasist teise ei ole edasiminek ebaselgetest või ebainimlikest hulluse arusaamadest lõplikule mõistmisele. Iga faas peegeldab Foucault' jaoks ühiskonna erinevat tootmisviisi erineva tõrjutussüsteemi kaudu.
Hullumeelsuse areng Euroopa kultuuris muuda
- Renessansiperiood (14.–17. sajand) – kui keskajal domineerinud dialoog mõistuse ja hulluse vahel muudetakse delikaatseteks mõtisklusteks. Foucault keskendub kunstnike töödele, et näidata kuidas hullust tajuti teatud teadmisena, mis sarnaneb mõneti religioosse kogemusega. Foucault toob esile Boschi maale – eriti „Püha Antoniuse kiusatust“. Ebamõistlik elu suutis vaikusest läbi murda vaid nende häältes, kes olid hullude hulka liigitatud, kuid kes oma kunstiga tõusid hullumeelsusest kõrgemale, et toimida standarditena, millele terve mõistus ei suutnud vastata[3].
- Klassikaline (17.–18. sajand), kui mõistus ja hullus eemaldusid üksteisest ning luuakse enamik sotsiaalseid vangistusinstitutsioone (periood, mida ta nimetab traagiliseks). Klassikaline hullusekogemus on väga erinev renessansiaja hullukogemusega – nüüd tajuti hullust ebamõistlikkusena, ehk mõistuse absoluutse vastandina. Hullud suleti institutsioonidesse. Foucault rõhutab, et neid asutusi ei peetud meditsiiniasutusteks ja nende tegevus ei olnud seotud tolleaegsete meditsiiniliste teadmiste ja tavadega. Sinna visati hullud koos töötute, prostituutide ja teiste elu heidikutega. Mõistuse ja hulluse eraldumine oli selgelt märgistatud, nende vahel ei ole enam sellist kontaktpinda, nagu renessansiajal ja see jaotus oli paralleelne vangimaja kehtestatud sotsiaalse jaotusega[3].
- Kaasaegne (alates 18. sajandi lõpust), kus hullust tajutakse kas faktilise teadusobjektina, haiguse või haiguste jadana. Loodi institutsioonid, mis olid ja on pühendatud ainult hullude hooldamisele. Hullumaja või psühhiaatriahaigla on süntees tajutud vajadusest ravida hullumeelseid, keda pere ei saa kodus hooldada, ja vana vajaduse vahel kaitsta ühiskonda. Need kaks eraldiseisvat eesmärki jäid peagi unustusse ning meditsiiniasutused said ainsaks hullumeelsuse ravimise kohaks: hullud olid nüüd lukustatud, et neid ravida. Ühiskonnast võõrandunud hullumeelsus on määratletud kui psühholoogiline võõrandumine – mina võõrandumine iseendast[3].
Viited muuda
- ↑ Gutting, Gary; Oksala, Johanna (2022), Zalta, Edward N.; Nodelman, Uri (toim-d), "Michel Foucault", The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2022 trükk), Metaphysics Research Lab, Stanford University, vaadatud 6. jaanuaril 2023
- ↑ 2,0 2,1 Tamm, Marek (2011). Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn: Varrak. Lk 393–428. ISBN 9789985322222.
{{raamatuviide}}: eiran tundmatut parameetrit|seeria=(juhend) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Foucault, Michel (2006). History of madness. Jean Khalfa, Jonathan Murphy. London: Routledge. ISBN 978-0-415-27701-3. OCLC 57429743.