Hobuste alfaherpesviirus 1
Hobuste alfaherpesviirus 1 (EHV-1) on DNA viirus, mis levib hobuste seas peaaegu kõikjal maailmas[1].
Viirus pärineb herpesviiruste perekonnast. EHV-1 põhjustab hobustel aborti, hingamisteede haigusi, vastsündinud varssade suremust ja neuroloogilisi probleeme[2]. Abort toimub tavaliselt raseduse viimase nelja kuu jooksul, kaks kuni neli nädalat pärast mära nakatumist. Sünniaegne nakatumine võib põhjustada kopsupõletikku ja surma. Haigestunud loomadel võib esineda entsefaliiti, mis võib põhjustada ataksiat (liigutuste koordinatsioonipuue), halvatust ja surma.
Saadaval on vaktsiin, kuid selle efektiivsus on veel uurimisel. Viiruse raskusaste varieerub subkliinilisest kuni väga raskeni. Suur osa hobuseid on nakatunud EHV-1-ga, kuid viirus võib muutuda latentseks, kehas püsida ning nakkusnähud võivad täielikult puududa.
Sümptomid muuda
Pärast nakatumist võib sümptomeid märgata üldjuhul nelja kuni kuue päeva möödudes, kuid see varieerub[1]. Sümptomite hulka kuuluvad koordinatsioonihäire, nõrkus tagajäsemetes, letargia, uriini tilkumine, raskused tõusmisega, palavik. Kaasneda võivad depressioon, anoreksia või eritis silmadest ja ninast. Märgata võib ka suurenenud lümfisõlmi (lõua all).
Riskitegurid muuda
EHV-1 nakatumise peamised riskitegurid on vanus, sugu, elukeskkond, ühine ratsavarustus, transportimine, kokkupuude inimestega. Loomad, keda peetakse tallides on vastuvõtlikumad alfaherpesviirus 1-le, kui loomad, kes elavad välistingimustes. Kõige tihemini nakatuvad võõrutatud varsad ja noored loomad, eriti just sügisel ja talvel. Ka vanad loomad võivad nakatuda, kuid nende puhul on suurem tõenäosus, et sümptomeid ei esine.[1] Hobuste stressitaset tuleks hoida võimalikult madalana, kuna stressi ilmnedes võivad ilmuda ka varem latentsed olnud viiruse sümptomid.
Edasikandumine muuda
EHV-1 on nakkushaigus, mis võib edasi kanduda nii otsese kui ka kaudse kontakti läbi. Otseses kontaktis leviv viirus hobuselt hobusele ninaeritise kaudu. Kaudseks kontaktiks võib lugeda pea kõike, millega loom kokku puutub: inimeste riided ja jalanõud, ratsavarustus, söödanõud, transpordivahendid. Vanematel hobustel võib tekkida teatud sorti immuunsus nakkuse pideva kokkupuutega. Viirus võib kehaväliselt vastu pidada kuni seitse päeva. Seetõttu on oluline pidev tallide ja varustuse puhastamine ja desinfitseerimine. Oluline on jälgida ka kätehügieeni eri hobustega töötades.[1]
Diagnoos muuda
EHV-1 diagnoositakse polümeraasi ahelreaktsiooniga (PCR). See kopeerib DNA-d, et näha kas DNA segmendis leidub viirus. PCR-proovideks sobib nii koaguleerimata vereproov, kuid ka eritis ninast. Polümeraas ahelreaktsiooni miinusteks on selle ajakulukus ja vastuste tõlgendamine.
Ravi muuda
On tõestatud, et EHV-1 vaktsiinid võivad vähendada ninaeritist ja mõnel juhul ka vireemiat (viiruse esinemine veres). Need ravimid aitavad kaasa viiruseleviku tõkestamisele, kuid siiski ei enneta haigestumist.[1] Abordi ja hingamisteede haiguste ennetamiseks on saadaval mitu ravimit, kuid litsentseeritud vaktsiini neuroloogiliste probleemide vastu veel ei ole. Nakatunud loom tuleks teistest kohe isoleerida. Soovitatav karantiini periood on vähemalt 21 päeva. Raviprotseduurid võivad hõlmata põletikuvastaseid ravimeid ja vajadusel ka intravenoosset (veenisisest) vedelikku. Nakkushaigusega kaasnenud põletiku vastu võib kasutada ka antibiootikume, kuid need ei mõju herpesviirusele endale.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "FAQ: Equine Herpesvirus (EHV)". AAEP. Vaadatud 06.11.2020.
- ↑ G A Sutton, L Viel, P S Carman, B L Boag (jaanuar 1998). "Pathogenesis and clinical signs of equine herpesvirus-1 in experimentally infected ponies in vivo". Can J Vet Res. Vaadatud 06.11.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Equine Herpesvirus 1 & 4 Related Diseases" (PDF). AAEP. 2007. Vaadatud 06.11.2020.