Hirvelaane pataljon

Major Hirvelaane vabatahtlike pataljon oli major Hans Hirvelaane loodud ja 1941. aasta suvesõjas Nõukogude Liidu vastu tegutsenud eesti vabatahtlike väeosa.

Ajalugu

Major Hirvelaan tegutses metsavendade salga juhina punaarmee tagalas Väätsa ümbruses. Saksa vägede lähenedes läks koos oma salgaga rindest läbi sakslaste poolele. Võitnud seal Saksa väejuhatuse usalduse sai ta ülesandeks formeerida Wehrmachti 217. jalaväediviisi 389. rügemendi juures eesti vabatahtlikest väeosa. Hirvelaan formeeris 3. augusti jooksul Türil esialgu ühe kompanii suuruse üksuse, mis andis 4. augustil vande ning rakendati juba samal päeval tegevusse Lelle ümbruses.

Punaarmee üksused olid Saksa vägede kiire pealetungi tõttu, sissepiiramist kartes, tõmbunud välja mitmetest Saksa rindest eespool asuvaist asulaist. Hirvelaane üksus sai ülesandeks need asulad hõivata ning hoida oma käes kuni Saksa põhijõudude saabumiseni. Samuti sooritada luuret lähimate Punaarmee üksuste leidmiseks. Kompanii liikus üle Lelle, Kehtna ja Keava kuni Raplani. 9. augustil jõudis kompanii koos Kehtnas ellu kutsutud Rapla Omakaitse osadega (ülem kapten Johannes Kant) Raplasse. Kaks rühma koos Omakaitse osadega jäid alevi kaitsesse, põhja ja kirde suunas saadeti välja kolm tugevdatud luurepatrulli. Luurepatrulle juhatasid leitnant Hans Jaanhold, leitnant Evald Mardo ja lipnik Herbert Vesiloik. Täitnud ülesande, saabusid patrullid tagasi, kuid üks neist oli kaotanud juhi – leitnant Jaanholdi.

10. augusti varahommikul alustasid vastase üksused Kuusiku mõisa poolt pealetungi Raplale. Kuigi Hirvelaane kompanii oli mitmekordses arvulises vähemuses, peeti ülekaaluka vastase survele vastu ligi kümme tundi. Alles tankide saabumisel oldi sunnitud Rapla maha jätma. Appi oodatud Saksa üksused olid omakorda Järvakandi juures lahinguga seotud. Rapla kaitsjatel aga puudusid suurtükid ja tankitõrjerelvad. Selles lahingus kaotasid eestlased langenuina 10 ja haavatuina 6 meest.

12. augustil formeeriti 389. rügemendi ülema päevakäsu järgi Eesti vabatahtliku kompanii asemele kahe kompaniiga pataljon. Hans Hirvelaan sai pataljoni ülemaks, leitnant Voldemar Aasoja formeeris pataljoni staabi ja jäi selle ülemaks pataljoni likvideerimiseni. 1. kompanii ülemaks määrati kapten Kant. 2. kompanii ülemaks sai major August Kitsapea ja tema abiks kapten Oivo Soots.

Esimene kompanii peatus pärast Rapla lahingut Keavas ning aitas luureandmete kogumisega ette valmistada uut pealetungi Raplale. 15. augustil tõrjus kompanii edukalt Keava vastu ettevõetud rünnaku. Kompanii kaotused olid kaks meest langenutena ja kaks meest haavatud.

20. augustil asus pataljon koos sakslastega uuesti pealetungile Raplale. Teise Rapla lahingu esimesel päeval langes pataljoni ellukutsuja major Hirvelaan, kelle asemele määrati pataljoni ülemaks major Kitsapea ning 2. kompanii juhtimise võttis üle kapten Aavo Ürgsoo. Lahing kestis veel ka terve 21. augusti ja alles õhtul kell 20.30 vallutasid Saksa rügemendi ning eesti pataljoni üksused põleva Rapla. Lisaks ülemale kaotas pataljon teises Rapla lahingus langenutuna veel 18 meest.

22. augustil sai pataljon käsu asuda toetama 389. rügemendi pealetungi Tallinnale. Esialgu oli pataljon rügemendi reservis. Liikuma hakati 23. augustil, esimesel päeval pataljonil lahinguis osaleda ei tulnud. 24. augustil osales pataljoni 2. kompanii Kiisa vallutamises. Esimeses järgus liikunud Saksa kompanii jäi Kiisa raudteejaamale lähenedes jõe vastaskaldalt saadud vastase tule alla ning ei olnud võimeline ise jõge ületama. Hirvelaane pataljoni 2. kompanii ületas jõe esialgsest kontaktist paremal, suutis üllatada jõekaldal kindlustunud vastast ning murdis välja selle tagalasse. Jõuti välja nii eesmärgiks seatud maanteeni ja osa kompanii meestest isegi raudteeni. Siiski tõmmati etterutanud üksused tagasi ning kompanii koondati maantee liinil. Lahing lõppes kella 19 paiku õhtul võiduga. Kompanii kaotas selles lahingus langenutena 3 meest, 2 sai haavata ja 1 põrutada.

Parast Kiisa joone vallutamist osutas Punaarmee jälle tõsisemat vastupanu Saku-Saue-Hüüru joonel. Hirvelaane pataljon oli siin tegevuses Pääsküla suunas, võttes osa lahinguist kahel päeval – 26. ja 27. augustil – 1. kompanii Alliku külas ja 2. kompanii Koru veski juures ja hiljem Ämari külas. Nimetatud kohtades peetud lahingud jäid pataljonile viimasteks tõsisemateks lahinguteks, kus kanti viimased kaotused.

Pataljonil Tallinnasse sisenemist ei võimaldatud. Peale sissemarssi Pääskülla (mis tol ajal oli Nõmme linnaosa) saadeti pataljon Saue – Vihterpalu – Nõva –Riguldi – Põõsaspea rajooni sissepiiratud vastase üksusi relvitustama ja rannakaitsesse.

Pataljon likvideeriti 14. septembril 1941. Likvideerimise momendil oli pataljonis 21 ohvitseri ja 206 reakoosseisu meest. Tipphetkel oli pataljonis ligi 300 meest. Sõjategevuse käigus oli pataljon kaotanud 31 meest langenutena ja 22 meest haavatutena. Pataljoni relvadeks olid Saksa püssid, automaatrelvad (kuulipildujad, iselaadivad vintpüssid) olid trofeerelvad ning puuduliku toe ja teadmiste tõttu väikese töökindlusega. Mõnes paigas kantud suured kaotused olid tingitud nii automaatrelvade ebakindlast tööst, sõjaliste oskuste puudulikkusest kui ka lühikese koostöötamise tõttu veel süvenemata koostööoskusest.

Ülemad

Eesti vabatahtlike kompanii

• Major Hans Hirvelaan – 4. august kuni 12. august 1941

Major Hirvelaane vabatahtlike pataljon

• Major Hans Hirvelaan – 12. august kuni 20. august 1941
• Major August Kitsapea – 20. august kuni 14. september 1941

Kirjandus

• Major Hirvelaane vabatahtlike pataljon. Linna Teataja nr 75, 2 detsember 1941
• Mälestusi major Hirvelaane Vabatahtlike Pataljoni tegevusest. Postimees nr 166, 24. august 1942