Herta Laipaik

Eesti kirjanik

Herta Laipaik (1943. aastast Herta Leilia Rumma, 1955. aastast Herta Leilia Kornev; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald, Helme kihelkond17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti-mulgi[1] kirjanik.

Herta Laipaik
Herta Laipaik (enne aastat 1940). Foto Tartu Ülikooli sisseastumisavalduselt.
Sündinud 29. jaanuar 1921
Hummuli vald
Surnud 17. jaanuar 2008 (86-aastaselt)
Tallinn
Puhkepaik Metsakalmistu, Tallinn
Rahvus eestlane, mulk
Haridus Tõrva algkool
Tõrva gümnaasium
Alma mater Tartu Ülikool
Elukutse kirjanik
Žanr lühiproosa, folkloorne õuduskirjandus, romaan, kriminaalromaan
Tuntud teoseid
Tunnustus

Teda on peetud Eesti folkloorse õuduskirjanduse rajajaks.

Lapsepõlv ja haridus

muuda

Ta sündis Kaprani suurtalu peretütre Ella Maria (sünd. Pastarus) ja kaevumeistri Juhan Laipaiga esiklapsena. Noorpaar hakkas kohe Tõrva linna maja ehitama. Herta õppis Tõrva algkoolis ja gümnaasiumis (1928–1940) ning jätkas haridusteed Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (1940–1943).

Elukäik

muuda

Pärast juunipööret töötas ta ajalehes Tartu Kommunist, alates 1940. aastatest tegi kaastööd ajalehtedele Postimees, Eesti Sõna, Õhtuleht.

1944. aasta septembris põgenes Herta esimene abikaasa dr Endel Rumma Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Lapseootel Herta ei riskinud kaasa minna ja jäi Eestisse. 1945. aasta märtsis sündis tütar Katrin.

1949. aastal küüditati Herta Laipaiga hilisem abikaasa Nikolai Kornev Siberisse. Herta sõitis tütar Katriniga aasta hiljem talle vabatahtlikult Siberisse järele. Pärast Stalini surma 1953. aastal kolis Eestisse naasnud pere kõigepealt Nuia alevisse, kus dr Kornev töötas jaoskonnaarstina. Herta oli Abja rajoonilehe kirjasaatja ja temalt hakkas vabariiklikus noortelehes Säde ilmuma seikluslik järjejutt "Hõbetähega taigas" (raamatuna 1958). 1958. aasta detsembris sündis teine tütar Riina.

1964. aastal kolis perekond Tallinna, kus Herta töötas algul Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus ning hiljem Eesti NSV Teatri- ja Muusikamuuseumis raamatukoguhoidjana kuni kutseliseks kirjanikuks saamiseni 1977. aastal.[viide?] 12. detsembril 1984 võeti Laipaik Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmeks.[2]

Ta suri 17. jaanuaril 2008 86-aastasena ja on maetud Tallinna Metsakalmistule, kirjanike sektorisse.[3]

Looming

muuda

Herta Laipaik viljeles oma pika kirjanikutee jooksul mitut žanri. Tema sulest on ilmunud ulmeteoseid, sealhulgas folkõudust, kriminaalromaane, kuuldemänge ja lühiproosat.

Varasematest lühijuttudest on tuntumad jutustused "Teenijatüdruk Kärt" (1944), "Gloria Dei" (1966) ja "Orjakivi" (1966). Hea ainetundmisega paistab silma Laipaiga Siberi-teemaline looming romaanides "Hõbetähega taigas" (1958) ja "Angaraa ääres" (1992) ning jutukogus "Üksik paat Jenisseil" (1966), kus muuhulgas käsitletakse Eestist väljasaadetute elu sõjajärgses Siberis.[4]

1977. aastal ilmus Herta Laipaiga sulest kriminaaljuttude[5] kogumik "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus". Teos oli populaarne, ning Herta Laipaika on nimetatud eesti sõjajärgse kriminaalkirjanduse emaks ning eesti esimeseks "krimileediks".[6]

Herta Laipaiga kirjanduslikku kullafondi kuuluvad etnoõuduste žanris kirjutatud muistendilaadsete lugude kogumikud "Maarjakask (1983), "Kurjasadu" (1987) ja "Hauakaevaja lood" (1991). Andrus Org kirjutab: "Muistendilaadseid jubejutte koondab Herta Laipaiga kogumik "Maarjakask" (1983), kus täiskasvanutele mõeldud müstilise atmosfääriga kaheksa lugu sisaldavad ehtsat[viide?] algupärast paganlikku pärandit[viide?], nii teispoolseid jõude kui ka nõiduslikke elemente (nt lapsi vette meelitav jõenäkk, seitse sohu uppunud talupoega, kalmuvaimude kättemaks). Žanriliselt liigitub kogumik etnoõuduseks, mis töötleb folkloorset ja etnograafilist ainet psühholoogilises võtmes. Sünge miljööga karmid lood päädivad enamasti traagilise lõpplahendusega, läbivaks motiiviks on hukatuslik kirg. Laipaiga kuulumist eesti etnoõudusulme tippu kinnitab veel teinegi kogumik "Kurjasadu" (1987), kus tegutsemas on vete- ja puuhaldjas, kratid, kurjamid, nõiad ja teised üleloomulikud olendid. Helme kihelkonnast pärit õudusmotiive kasutab Laipaik kogumikus "Hauakaevaja lood" (1991), kus jutte raamivad peategelasest kalmistuvahi Surma-Kusta monoloogid.[7]

Eesti ulmekirjanduse asjatundja ja antoloogiate koostaja Raul Sulbi on Laipaika pidanud "folkloorse õuduskirjanduse" rajajaks Eestis.[8] Need Laipaiga originaalsed muistsed lood kütkestavad oma iidsete mulgi kommete, uskumuste ning keelekasutusega ka tänapäeva lugejaid.

Aastad 1980–2000 olid Herta Laipaiga viljakaim periood, kuhu kuuluvad lisaks juba mainitule ka romaanid "Pelg" (1993), "Koerakoonlane" (1993), "Pärlid surevad pikkamisi" (1993), "Musta opaali rada" (1996), "Oma koja narr" (1998) ning "Ood litrilisele õhtukleidile" (1999). Herta Laipaiga viimane teos on teise maailmasõja sündmusi käsitlev mälestusromaan "Tuulekellad" (2000), mille eest kirjanik pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Raamatu ingliskeelne tõlge "Wind Chimes" (tõlkija Virve Martin) ilmus 2006. aastal.

2001. aastal autasustati Herta Laipaika Valgetähe teenetemärgiga.[9]

Teosed

muuda

Romaanid

muuda

Kogumikud

muuda

Lühiproosa ja luule

muuda
  • "Hull Riismantel" (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
  • "Töölisnaisele" (Maret, nr. 10, 1940)
  • "Varemed"
  • "Kõrgem tsunft"
  • "Sinililled"
  • "Teenijatüdruk Kärt" (1944)
  • "Armukadedus" (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
  • "Tema hing"
  • "Mogri Märdi viirastusi" (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
  • "Onu Ljonja" (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
  • "Gloria Dei" (1966)
  • "Sild" (1966)
  • "Mehe eest" (1966)
  • "Orjakivi" (1966)
  • "Kütt Akim" (1966)
  • "Tähekivi" (1966)
  • "Õde Einai" (1966)
  • "Kalmetimäe tamm" (1968)
  • "Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav" (Täheke, nr. 8, 1968)
  • "Põtrade rohupudel" (Täheke, nr. 11, 1969)
  • "Parisnikust pastor" (ER kuuldemäng, 1971)
  • "Toonekägu" (1983)
  • "Häitsmetund" (1983)
  • "Titekirikuleib" (1986)
  • "Lauri kõrvad" (Täheke, nr. 2, 1986)
  • "Annivakk" (1987)
  • "Vaese raharätt ja rikka kratt" (1987)
  • "Lättepiiga" (1987)
  • "Kooliraha" (1990)
  • "Tuusija tarkus" (1990)
  • "Vanausse jahilossi "tarkade kivi"" (1990)
  • "Vanaema läheb ära" (1990)
  • "Nõiavits" (1990)
  • "Kiri tütrele, iseendale... ja jumalale" (Kaksteist eesti kirja, Loomingu Raamatukogu, Perioodika 1995)

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. Margus Haav (10. juuni 2006). "HERTA LAIPAIK: mulgid, võtke üles oma rahvuslik uhkus!". Sakala. Vaadatud 29. jaanuar 2024.
  2. "Kirjanike Liidus". Sirp ja Vasar. 2107 (51): 5. 21. detsember 1984.
  3. Helju Keskpalu (31. mai 2008). "Persoon: Mälestusõhtu «Hüvasti, Herta!» näitas juurte jõudu". Lõuna-Eesti Postimees. Vaadatud 29. jaanuar 2024.
  4. Oskar Kruus, Heino Puhvel (2000). Eesti kirjanike leksikon.
  5. "Eesti kriminaalkirjandusteoste loend".
  6. "Herta Laipaik – tüdruk Hummuli mägedelt".
  7. Andrus Org (2017). ""Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika"" (PDF).
  8. Raul Sulbi (märts 2016). "Kui pika varju heidab Herta Laipaik?". Looming.
  9. 9,0 9,1 Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda