Ava peamenüü

Helitehnika ehk audiotehnika on tehnika haru, mis tegeleb helide (heli- ehk audio- ehk akustiliste signaalide) ülekandmise, salvestamise, tekitamise, muundamise ja (taas)esitamisega. [1]

Helitehnika hõlmab elektroakustikat ja ruumiakustikat:

  • elektroakustika – akustika haru, mis tegeleb helivõnkumise muundamisega elektrivõnkumiseks ja vastupidi; [2]
  • ruumiakustika – arhitektuuriakustika osa, mis käsitleb heli levimist ja kuuldavust ruumis (nt saalis). [3]

Helitehnika haarab ka helindamist kinnistes ruumides, näiteks teatri- ja kontserdisaalis või kodus, ja vabas õhus.

Helitehnika valdkonda kuuluvad ka akustilised mõõtmised ja psühhoakustilised uurimised ning audioloogias kasutatavad vahendid.

Helitehnika kitsamas mõttes tähendab helitehnikas kasutatavaid seadmeid ning nende konstrueerimist (projekteerimist, väljatöötamist) ja valmistamist.

Sisukord

Elektroonsed helitehnikavahendidRedigeeri

Helitehnikas kasutatavaid elektroonseid seadmeid nimetatakse audioelektroonikaks. Suure osa nendest moodustavad elektriliseks muundatud helisignaali (audiosignaali) võimendid, tämbriregulaatorid, ekvalaiserid, filtrid jm lineaarse signaalitöötluse vahendid.

Helitehnika alla kuuluvateks võib lugeda ka muusikas kasutatavaid elektroonseid audiosignaali töötluse vahendeid, milles tihti kasutatakse ka ebalineaarseid efekte (elektrikitarride efektiseadmed jms.). Ajalooliselt põhinevad need siiani enamasti analoogelektroonikal põhinevad, kuid võivad olla ka digitaalsel signaalitehnikal põhinevad (sämplerid jms). Ajalooliselt on laialdast kasutamist leidnud ka magnetilise helisalvestuse vahendid (magnetofonid), näiteks tehisliku reverberatsiooni ja tehiskaja tekitamiseks (nn kajamasinad).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Ilmar Eiskop, Aleksander Sillart. Akustika ja helitehnika. Tallinn, Valgus, 1988

VälislingidRedigeeri