Hatu mõis

Hatu mõis (saksa keeles Hattoküll) oli rüütlimõis Harju-Risti kihelkonnas Harjumaal. Ajaloolise jaotuse järgi kuulus mõis Harjumaale Risti kihelkonda, nüüdisajal asub endine mõisasüda Harju maakonnas Lääne-Harju valla territooriumil.

Ajalugu

Rootsi ajal, täpsemalt 1613. aastal kinkis kuningas Karl IX osa Hatu külast rüütel Lars Svenssonile. Talle kuulus 3½ adramaad haritavat põldu ja mõned väiksemad maatükid. Maa päris tema poeg Gabriel Larsson Silfwerarm, kes asutas ka esimese (algse) mõisa.

1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav Adolf Hatu küla kõrval oleva Padise kloostri ja mõisa Riia linnapeale Thomas Rammile. Sel ajal jäi Hatu mõisa valitsemine küll Gabriel Larssonile, kuid Rammil oli juba osa Hatu küla maadest. 17. sajandi lõpus mõis riigistati, aga Larsson jäi ajutiselt siiski mõisa rentnikuks. Säilinud kirjalikest allikatest selgub, et mõisal oli külvimaad vähe ja põhiliselt kasvatati rukist, kaera ja otra.

1716. aastal vahetas Larssoni lesk Hatu mõisa Ambla kihelkonna Karuse mõisa vastu. Mõisa omanikuks sai siis Berend Johann von Mohrenschildt. Mohrenschildi järeltulija pantis mõisa uuesti Rammi perele (Margaretha Elisabeth von Rammile) aastal 1792.

1801. aastal müüdi mõis Adolf Fredrich von Volffldtile 20 000 hõberubla ja 1000 bankorubla eest. Juba kaheksa aastat hiljem sai mõisavalitsejaks taas Ramm, seekord Clas von Ramm. Clas von Ramm abiellus krahvinna Caroline Manteuffeliga. 1850. aastaks oli Hatu mõisa käes kõik endised Padise mõisale kuulunud talud. Pärast krahvinna surma 1852 päris pärimislepingu alusel Hatu mõisa ta poeg Thomas von Ramm. 10 aastat (1862) hiljem müüs Thomas mõisa oma vennale, kaardiväeleitnant Adolf von Rammile. 1862 oli valminud uus mõisahoone sooviti osta ka juurde maid ning nii soetatigi Padise mõisalt Pae karjamõis koos külaga ja Suur-Metsalõugu küla. Sellest ajast alates kuulus Hatu mõisale viis küla.

Mõisate eraomandamist alustati Hatul hilja ja põhiliselt osteti sooäärseid maid, sest need olid mõisast eemal ja odavamad. Põllud olid seitsmes jaos ja ka kariloomi oli rohkem kui algusaastatel. Samuti oli mõisal ka korralikud põllutöömasinad. Viimaseks Hatu mõisa mõisnikuks jäi Adolfi poeg Friedolf von Ramm (1881–1941).

Mõisahooned

Mõisa peahoone ehitamist alustati 1853. aastal Clas Gustav Reinhold von Rammi ajal ja see valmis 1864. aastal, hoone kujunduses domineerib uusgooti stiil. Tänapäevani on mõisa peahoone säilinud peaaegu algkujul, alles on ka mõni kõrvalhoone: sammastikuga tall-tõllakuur sõiduhobustele, sepikoda ja ait, mis asuvad reas piki sissesõiduteed.

Peahoonel on kivikatus, maja on ahjuküttega (kahhelahjud). Hoone esimesel korrusel asub 11 eri suurusega ruumi/tuba, millest suurem osa on hiljuti renoveeritud; teisel korrusel on 4 ruumi. Hoone keldris on 11 võlvlagedega ruumi. Põrandapinda on esimesel korrusel 320 m², teisel korrusel 230 m², keldris 280 m², kokku 713,8 m².

Eesti NSV ajal kasutati hoonet koolimaja ja rahvamajana, see asus Risti külanõukogus ja kuulus Kungla sovhoosile.

Legend

Räägitakse, et 1792. aastal pandi tahtlikult põlema mõisa tuulik: ühel tormisel ööl olevat jäetud veski tiivik lahti ja see käis nii kiiresti ringi, et hõõrdejõust veski süttis. Põlema läksid ka lähedal olnud talud. Asendusmaad anti talupoegadele hoopis eemale soistele aladele, et mõisale jääksid viljakamad põllumaad.

Kindlalt on teada, et põleng toimus, kas asi oli aga taotluslik, ei ole teada. Selle ajastu kaardid näitavad, et asendusmaaks anti tõepoolest soistel aladel asuvaid maalappe.

Kirjandus

Jakson, Mati 1991. Hatu küla ajaloost. Tallinn: Eesti Muinsuskaitse Selts.

Välislingid

Hatu mõisast Eesti mõisaportaalis