Harmonices mundi

"Harmonices Mundi" ("Maailma harmoonia[õpetus]") on Johannes Kepleri raamat, milles ta püüab seletada planeetide liikumise proportsioone ja geomeetriat heliredelite ja muusikaliste intervallide abil.

Raamat ilmus 1619. Ta kirjutas selle Linzis.

Kepleri järgi tekitab iga planeet Päikese ümber tiireldes tooni, mille muutuv kõrgus oleneb planeedi nurkkiirusest Päikese suhtes. Mõned planeedid "laulavad" suhteliselt konstantsel toonil: näiteks Maa toon kõigub üksnes pooltooni (16:15) mi-st fa-ni ja Veenuse tooni kõikumise intervall on vaid 25:24. Maa tooni väikest ulatust seletab Kepler nii: "Maa laulab mi, fa, mi: juba nendest silpidest võib järeldada, et selles meie kodus valitsevad viletsus [miseria] ja nälg [fames]."

Väga harva laulavad kõik planeedid koos täielikus harmoonias. Kepler arvas, et seda on ehk ainult üks kord ette tulnud, võib-olla maailma loomise ajal.

Üldse arendab ta selles raamatus oma esimese raamatu "Prodromus Dissertationum Mathematicarum Continens Mysterium" arvumüstikat.

Oma eelmises raamatus "Astronomia nova" oli Kepler esitanud kaks esimest Kepleri seadust planeetide liikumise kohta. Kolmas seadus, mis ütleb, et planeedi ja Päikese vahelise keskmise kauguse kuup on võrdeline planeedi aasta kestuse ruuduga, on esitatud raamatu "Harmonice Mundi" 5. peatükis mõnel leheküljel pärast pikka kõrvalepõiget astroloogiasse.