HLK-1 Spartak on üheistmeline puitkonstruktsiooniga õppepurilennuk, mis ehitati 1958. aastal Eesti NSV-s omal jõul VSÜ Spartak ja ALMAVÜ Tallinna Lennuspordi Klubi entusiastide eestvedamisel.

Hütter H 17a. Sportflugzeugbau, Schempp-Hirth, Göppingen (1942) Tiivaulatus 9,7, tühikaal 80 kg, lauglemisväärtus 17, väikseim vajumine 0,88 m/s [1]

HLK-1[2] headeks omadusteks on väikesed mõõtmed ja lihtne ehitus. HLK-1 ehitamise eestvedajaks ja projekteerijaks oli klubi mudellennuinstruktor Endel Helme. Konstruktsioonijooniste küsimusega tegeles põhiliselt veel Illar Link. Kokku kulus purilennuki ehitamiseks 9000 töötundi. HLK-1 projekti aluseks on 1934. aastal austerlase Ulrich Hütteri konstrueeritud purilennuk Hütter H 17[3].

Kirjeldus muuda

HLK-1 (Helme, Link, Keedus) on üleni valmistatud puidust. Põhiliseks materjaliks on männipuitliistud ja aviokasevineer. Üksikuid osi ühendavad sõlmed ja juhtimisseadmed on metallkonstruktsiooniga.

Ehitusskeemilt on HLK-1 normaalset tüüpi, üheistmeline, toestatud ülatiivaline purilennuk. Tiib on ühetaoline, ühekontuurne. Tiiva ninaosa, alates talast, on kaetud vineeriga, mis moodustab väändele töötava kontuuri (n-ö D-kontuuri). Paindele töötava tiiva tala, mis on valmistatud männipuitvöödest, vineerseinaga, topelt-T kujulise ristlõikega. Paindemomendi vähendamiseks on tiiva tüveosa toestatud, männipuidust tilgakujulise profiiliga toed kinnituvad kere ja tiivaga šarniirselt. Tiiva tagaosa, talast tahapoole, on kaetud riidega, mis tiiva tööst osa ei võta.

Purilennuki kere koosneb fermiribadest, pikiliistudest ja töötavast vineerkattest. Stabilisaatori ehitus on analoogne tiivale. Teliku moodustab kummiamortisatsiooniga puitsuusk ja teraslehtedest valmistatud sabakark. Purilennuki juhtimisseadmed on tavalise ehitusskeemiga. Kabiinis asuv juhis on trossidega sidestatud kõrgustüüriga ja osaliselt jäikade tõmmitsatega, osaliselt trossidega ühendatud tiiva otste tagaservas asuvate kaldtüüridega (eleroonidega). Kere õhutakistuse vähendamiseks suletakse kabiini ava poollahtise kupliga, mis on istmele ronimise ajaks äravõetav. [4]

Lennutehnilised andmed muuda

  • Pikkus 4,95 m
  • tiivaulatus 9,72
  • tiiva pindala 9,30 m²
  • tiiva külgsuhe 10,13
  • tiiva pinnakoormus 19,6 kg/m²
  • tiivaprofiil Göttingen 549 ja otsatrapetsitel Gö-693
  • tiiva otsatrapetsite geomeetriline vääne - 4°
  • tühikaal 92 kg
  • lennukaal 182 kg
  • väikseim vajumiskiirus 0,9 m/s (ökonoomsel kiirusel 60 km/h)
  • kasulik kiirus 75 km/h
  • maandumiskiirus 50 km/h
  • aerodünaamiline väärtus (l/D) 17 (kasulikul kiirusel 75 km/h)
  • suurim lubatud kiirus Vne 140 km/h
  • vintsimiskiirus 90 km/h

Viited muuda

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2019. Vaadatud 18. jaanuaril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. https://www.muis.ee/museaalview/80095
  3. https://www.soaringmuseum.org/glider_more.php?id=29 Purilennuk Hütter H 17
  4. "Tehnika ja Tootmine" 1958 nr.11, lk. 34 ja 35, Tallinna Lennuspordi Klubi purilendurite tubli loominguline saavutus, autor Ülo Keedus