Härgmäe mõis
|
See artikkel on Härgmäe mõisast; linnuse kohta vaata artiklit Härgmäe ordulinnus. |
Härgmäe mõis ehk Ērģeme mõis (saksa keeles Ermes) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Härgmäe kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi paikneb Lätis Valka piirkonnas Härgmäe vallas Härgmäel.
.jpg)
Ajalugu muuda
Mõis kasvas välja Härgmäe ordulinnuse linnuseläänist. 1625. aasta 10. septembril andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf kogu linnuselääni kindralmajor Wilhelm (Robbert) de la Barrele (suri 1650), kes pärandas selle oma pojale major Anton(ius) de la Barrele (suri 1711), kellelt see 1695 reduktsiooniga tagasi võeti. Anton de la Barre elas veel linnuses, kuid oli asunud juba uut mõisakompleksi rajama. Aastal 1722 taastati Barrede õigused sellele valdusele ja linnuselään jagati majori poegade vahel. Härgmäe lossi koos Härgmäe-Uuemõisa (Neuhof), Pedeli (Peddeln) ja Helme linnuseläänis asuva Hoomuli (Homeln) mõisakohtadega sai omale ooberst ja maanõunik Wilhelm Friedrich de la Barre (1680−1753). Pärast tema surma pärisid need neli mõisa tema kaks tütart, kes olid abielus Ungern-Sternbergidega ja tõid need valdused sellesse suguvõsasse kaasa.[1]
Aastal 1795 ostis mõisa 100 000 rubla eest vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745−1800). Aastal 1797 sai mõisa omanikuks Gustav Adolf von Rosenkampff, kes selle aga aastal 1802 oma vennale Caspar Heinrichile loovutas. Too pantis 20. märtsil 1808 mõisa Hermann Johann von Campenhausenile (1773−1836), sama aasta 12. juulil ostis mõisa 62 000 taalri ja 20 000 rubla eest Magnus Johann von Lilienfeld (1755−1826). Aastal 1828 ostis mõisa 29 000 rubla eest vabaproua Martha Friederike Sophie von Plessen (sündinud vabapreili von Campenhausen) (1776−1836). Aastal 1835 pantis ta mõisa 57 000 rubla eest Rudolph Friedrich Ludwig von Freymannile (1786−1850). Viimane pantis aastal 1844 mõisa 81 000 rubla eest vabahärra Otto Friedrich Gottlieb von Wolffile (1819−1884), kes selsamal aastal ka mõisa pärisomanikuks sai. Aastal 1850 müüs ta mõisa 90 000 rubla eest Franz Karl von Kreutzerile (Creutzer) (1800−1863) kes selle aastal 1858 Piers Uso von Walterile (1795−1874) 136 000 rubla eest edasi müüs. Mais 1862 müüs ta 13 100 rubla eest mõisale allunud talumaad Margaretha von Wrangellile, tingimusel, et need koos mõisaga edasi läheks. Aastal 1863 kandis Piers Uso mõisa 107 000 rubla eest oma poja Karl Johann Hermann Eduard von Walteri (1833−1877) nimele üle. Aastal 1871 ostis mõisa 50 000 rubla eest Jacob Anton Frey, ent tehingusse ei olnud arvatud mõisal alluvad talud, mille väljaostult Eduard pidi saama 117 600 rubla tulu.[2] 1903. aastal omandas mõisa Julius Alfred Treu.
Mõisa suurus muuda
Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 16 ja 1/4 adramaad, sellele allus 254 mees- ja 292 naishinge.[3] Aastal 1641 oli mõisa suurus 35 adramaad, aastal 1688 oli adramaid 48 ja 7/8. Aastal 1734 oli mõisa suurus (koos Annase, Hoomuli ja Pedele mõisaga) 22 ja 7/8 adramaad. Aastal 1758 oli mõisa suurus 16 ja 1/4 adramaad, aastal 1823 aga 13 ja 3/18 adramaad.[4] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 13 ja 1/10, aastal 1881 oli neid aga 5 ja 13/80, lisaks allus mõisale 8 ja 42/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[5]
Agraarreformi ajal, mil mõis tükeldati, kuulus sellele 652 hektarit maad.[6]
Karjamõisad muuda
Mõisa koosseisus oli mitu karjamõisa: Aistiltiņi (Aistiltin), Kusene (Kusen), Labarti (Labarrenhof), Meschjahn, Pakuls (Pakul) ja Skrūvesmuiža (Skruwesmuisch).
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, Heinrich von Hagemeister, lk 289
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 352-353.
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 271.
- ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 288.
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 352.
- ↑ Latvijas pagasti. Enciklopēdija. Rīga : A/S Preses nams. 2001. ISBN 9984-00-412-0. 279 lk.