Germaine Greer

Germaine Greer (sündinud 29. jaanuaril 1939) on Austraalia publitsist, keda on peetud üheks olulisemaks 20. sajandi feministiks.

Germaine Greer, juuli 2006

Ta oli inglise keele ja kirjanduse professor Warwicki Ülikoolis Inglismaal ning mitme tunnustatud raamatu autor. Greeri raamatust "Naissoost Eunuhh" ("The Female Eunuch") sai rahvusvaheline menuk pärast selle avaldamist 1970. aastal. Teda on nii ülistatud kui ka kritiseeritud. Ta on käsitlenud oma töödes näiteks teemasid "Millest koosneb status quo" ja "Abort kui eetilise demokraatia osa".

Germaine Greer valiti 2005. aastal Prospect Magazine'is 100 suurema mõtleja nimekirja.

ElukäikRedigeeri

Greer sündis Melbourne'is Austraalias. Pärast katoliiklikku kloostrikooli sai ta 1956. aastal stipendiumi Melbourne'i Ülikooli, kus ta sai hüüdnime Germaniac Queer.

Pärast lõpetamist läks ta Sydneysse ja liitus vaimse vasakpoolse anarhistliku liikumisega Sydney Push, mis praktiseeris polügaamiat.

Sydney ülikoolis kaitses ta 1963. aastal magistritööd Byronist. Hiljem läks ta õppima Inglismaale Cambridge'i Ülikooli doktorantuuri. Inglismaal kirjutas ta kolumne aiandusest satiiriajakirja Private Eye ja mõnda ajalehte. 1968. aastal sai ta Ph.D. Shakespeare varajaste komöödiate teemalise väitekirjaga.

1970. aastal kirjutas ta raamatu "The Female Eunuch", millest sai feministlik raamat ning mis oli paljudele naistele esimene kokkupuude teise laine feminismiga. Tema kirjeldus "stereotüübist": "Talle kuulub kõik, mis on ilus, isegi sõna "ilus" ise. Kõik, mis maailmas eksisteerib, on olemas vaid selleks, et Teda kaunimaks teha. ...Ta on loodu kroon..., nuttev, mossitav või naeratav, jooksev või lebav, on Ta ikkagi kõigest nukk" kõlas vastu paljudes naistes, kes tundsid ära "madonna/hoor/Lolita" sündroomi. Kuigi Greeri raamatut kasutati akadeemilises kontekstis, ei olnud see kirjutatud pelgalt akadeemilise lugejaskonna jaoks, pigem selleks, et stimuleerida debatte ja ennekõike tegevust, mis puudutas sugude representatsiooni poliitikat ja positiivset naiselikku seksuaalsust. Raamat oli konstitutsionaalsele (või reformistlikule) feminismile vastukarva ja Uus vasakpoolsuse kontekstis nähti seda liikumise liikumapaneva jõuna, milles "vabastus sõltub klassideta ühiskonna saabumisest ja riigi hävitamisest". Raamatus on väide, et naise seksuaalne passiivsus on tunnuslik kastreerimisele ning on naisele aegade jooksul kaela määritud nii teiste kui ka naise enda poolt.

Pärast edu oma esimese raamatuga käis ta kõikjal maailmas raamatut tutvustamas. Aprillis 1971 osales Greer feminismiteemalises debatis koos Norman Maileri, Jill Johnstoni, Diana Trillingu ja Jacqueline Ceballosega. Üritus oli põnev intellektuaalide ja isiksuste vastasseis. Samal ajal kui Johnston luges luuletust, kulmineerus laval lesbiseks. Greer ja Mailer jätkasid oma verbaalset arvamustevahetust veel kolm ja pool tundi.

Ta ostis endale maja Itaalias, kirjutas veergu The Sunday Timesis ja reisis palju terves maailmas. 1972. aastal arreteeriti ta Uus-Meremaal, kuna ta kasutas oma kõnes sõnu bullshit ja fuck.

1989. aastal läks Greer tagasi Newnhami Kolledžisse (Cambridge) õppejõuks, kuid lahkus sealt pärast negatiivset reklaami 1996. aastal seoses Dr. Rachel Padmaniga, kes oli tema transseksuaalne kolleeg, sündinud mehena ja soovis astuda naisühingusse, mille vastu oli Green.

Kunstiajaloolises menukis "Poiss" (2003) analüüsib Germaine Greer pikaajalist ja erinevates kultuuris väljendunud vaimustust, mida nii naised kui mehed noore poisi keha vastu tunnevad. Raamat on hulgaliselt illustreeritud ilusate teismeliste poiste piltidega.

2004 kutsus Austraalia peaminister John Howard teda "elitistiks" ja condescending'uks ('alandav'), kui ta oli kritiseerinud austraallasi, et nad on too relaxed to give a damn ('liiga pingevabad, et millestki hoolida').

Jaanuaris 2005 oli Greer üheks kaheksast võistlejast Briti kuulsuste tõsielusarjas "Celebrity Big Brother". Enne saadet ütles ta saate kohta, et see on "nagu tsiviliseeritud variant läbi teismeliste magamistoa lukuaugu vaatamiseks". Pärast viit päeva saates marssis ta sealt välja. Ta rääkis tootjate psühholoogilisest julmusest ja türanniseerimisest, maja mustusest ja oma kaasvõistlejate meediahuvi otsivast käitumisest (loe inglise keeles [1]).

RaamatudRedigeeri

  • "Whitefella Jump Up: The Shortest Way To Nationhood" (2004)
  • "Chico, El - El Efebo En Las Artes" (2004)
  • "The Beautiful Boy" (2003)
  • "Libraries" (2003)
  • "Shakespeare: A Very Short Introduction" (2002)
  • "One Hundred Poems by Women" (2001)
  • "The Whole Woman" (1999), 2000
  • "The Change : Women, Aging and the Menopause" (1993)
  • "Daddy, We Hardly Knew You" (1989)
  • "The Madwoman's Underclothes: Essays and Occasional Writings" (1986)
  • Shakespeare (1986), Past Masters series
  • "Sex and Destiny: The Politics of Human Fertility" (1984)
  • "The Obstacle Race:The Fortunes of Women Painters and Their Work" (1980)
  • "The Female Eunuch" (1970)

VälislingidRedigeeri