Gerald Ford

Gerald Rudolph Ford noorem (sünninimega Leslie Lynch King noorem; 14. juuli 1913 Omaha, Nebraska – 26. detsember 2006 Rancho Mirage, California) oli Ameerika Ühendriikide 38. president. Ta oli ametis aastail 1974–1977.

Gerald Ford
38. Ameerika Ühendriikide president
Ametiaeg 9. august 1974 – 20. jaanuar 1978
Eelnev	Richard Nixon
Järgnev	Jimmy Carter
40. Ameerika Ühendriikide asepresident
Ametiaeg 6. detsember 1973 – 9. august 1974
Eelnev	Spiro Agnew
Järgnev	Nelson Rockefeller
Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vähemuse juht
Ametiaeg 3. jaanuar 1965 – 6. detsember 1973
Eelnev	Charles Halleck
Järgnev	John Jacob Rhodes
Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja liige Michiganist
Ametiaeg 3. jaanuar 1949 – 6. detsember 1973
Eelnev	Bartel Jonkman
Järgnev	Richard Vander Veen
Isikuandmed
Sünninimi	Leslie Lynch King Jr.
Sündinud	14. juuli 1913 Omaha, Nebraska
Surnud	26. detsember 2006 (93-aastaselt) Rancho Mirage, California, USA
Erakond	Vabariiklik partei
Autogramm

Ford sündis Omahas Leslie Lynch King nooremana, tema isa oli pankur Leslie Lynch King vanem (1884–1941) ja ema oli isa õe Marietta sõbranna Dorothy Ayer Gardner (1892–1967), nad olid abiellunud 7. septembril 1912. Kuna isa oli vägivaldne alkohoolik ja ähvardas neid lihunikunoaga, kolis Dorothy koos pojaga oma vanemate juurde Grand Rapidsisse Michigani osariigis ja taotles abielulahutust, mis jõustus 19. detsembril 1913. Grand Rapidsis abiellus ema 1. veebruaril 1917 värvimüügimehe Gerald Rudolff Fordiga ning Leslie uueks nimeks sai Gerald Rudolph Ford noorem, kuigi Ford teda ametlikult kunagi ei adopteerinud.

Fordil oli kolm nooremat poolvenda: Thomas Gardner Ford (ehk Tom Ford, 1918–1995), Richard Addison Ford (ehk Dick Ford, 1924–2015) ja James Francis Ford (ehk Jim Ford, 1927–2001). Ametlikult võttis Ford endale kasuisa nime alles 22-aastaselt, 3. detsembril 1935.

Keskkoolis mängis Ford Ameerika jalgpalli, ta oli kooli jalgpallivõistkonna kapten. Lisaks oli ta ka Boy Scouts of America liige, teenides välja organisatsiooni kõrgeima auastme – Eagle Scout (kotkaskaut), olles tänini ainus kotkaskaut, kellest on saanud riigi president.

Pärast keskkooli lõppu läks Ford Michigani Ülikooli majandust õppima, ta jätkas Ameerika jalgpalli mängimist kooli Wolverinesi võistkonnas. 1932. ja 1933. aastatel tuli Wolverines just tänu Fordile Ameerika Ühendriikide meistriks.

20. oktoobril 1934, kui Ford õppis ülikooli viimasel kursusel, tekkis vastuolu, kui Georgia Tehnikaülikooli (Georgia Tech) (lõunaosariigis Georgias kehtisid toona nn Jim Crow' seadused ehk rassieraldusseadused) võistkonna treener Bill Alexander keeldus lubamast oma võistkonda väljakule, kui Michigani võistkonna mustanahaline mängija Willis Ward (1912–1983) osa võtab ja lõpuks ei lubatudki Wardi mängu. Ford ja Ward olid head sõbrad, ja kui Ford sai teada, et Michigani võistkond alistus Georgia Techi nõudmisele, keeldus ta mängimast ja ähvardas võistkonnast lahkuda. Ward ise aga palus tal mängus osaleda, mispeale Ford nõustus. See jäi võistkonna ainsaks võiduks hooajal.

1935. aastal lõpetas Ford ülikooli ning hakkas Yale'i Ülikooli poksitreeneriks ja jalgpallivõistkonna asetreeneriks. Ta soovis õppida õigusteadust, kuid ei saanud Yale'i sisse, mispeale 1937. aastal läks ta tagasi Michigani ülikooli. Kevadel 1938 võeti ta siiski Yale'i Ülikooli vastu.

1939. aastal kirjutas Ford alla America First Committee neutraliteedipoliitika petitsioonile, et USA ei osaleks teises maailmasõjas. Ford astus poliitikasse 1940. aastal, kui ta töötas Vabariikliku Partei presidendikandidaadi Wendell Willkie valimiskampaanias. 1941. aastal kaitses Ford õigusteaduse doktori kraadi ning mais 1941 avas ta koos sõber Philip Bucheniga oma õigusbüroo.

Pärast Pearl Harbori rünnakut astus Ford mereväkke, kus teenis lennukikandjal USS Monterey (CVL-26) aastatel 1943–1944. 1946. aastal lahkus ta tegevteenistusest kaptenmajori (lieutenant Commander) auastmes.

Pärast sõjaväeteenistusest vabastamist tuli Ford tagasi Grand Rapidsisse ja hakkas aktiivselt poliitikaga tegelema. Sõjaväeteenistus oli ta maailmavaadet muutnud: olles varem olnud isolatsionist, sai ta nüüd internatsionalistiks. Toona kuulus Grand Rapids Esindajatekojas Michigani 5. ringkonda. Kohalik vabariiklasest kongresmen Bartel Jonkman oli veendunud isolationist, 1948. aastal kandideeris Ford tema vastu partei eelvalimistel ja võitis, ta võitis ka põhivalimised novembris. Ford teenis Esindajatekojas 24 aastat, 1965 valiti ta Esindajatekoja vähemuspartei juhiks (House Minority Leader). Ta keeldus kandideerimast Michigani senaatoriks või kuberneriks, soovides hoopis saada Esindajatekoja spiikriks.

15. oktoobril 1948, vahetult enne valimisi, abiellus Ford Elizabeth Anne Bloomeriga. Nad said neli last: pojad Michael Gerald Fordi (1950), John Gardner Fordi (1952), Steven Meigs Fordi (1956) ja tütre Susan Elizabeth Fordi (1957).

Soovides saada Esindajatekoja spiikriks, proovis Ford ligi 10 aastat edutult aidata vabariiklastel saavutada Esindajatekojas enamust, mispeale ta otsustas, et proovib viimast korda 1974. aastal ja läheb erru 1976. aastal. Kuid 10. oktoobril 1973 astus Richard Nixoni asepresident Spiro Agnew tagasi altkäemaksude nõudmise ja maksudest kõrvalehoidmise süüdistuste tõttu. Nixon konsulteeris Kongressi liidritega asendaja osas, Esindajatekoja spiiker Carl Albert nimetas Fordi ainsaks valikuks. Ford nõustus, pidades asepresidendiametit heaks lõpuks oma poliitikukarjäärile. 12. oktoobril nimetati Ford ametisse, 27. novembril kinnitas Senat ta ametisse häältega 96:3 ja 6. detsembril Esindajatekoda 390:37. Ford andis ametivande 6. detsembril 1973.

Juulis 1974 võttis Kongress vastu otsuse, millega Admirali maja (Admiral's House) Washingtonis USA mereväeobservatooriumi territooriumil (Naval Observatory) kohandati asepresidendi residentsiks. Fordid valmistusid sinna kolima, kuid 1. augustil 1974 võttis Fordiga ühendust Nixoni kantseleiülem Alexander Haig, paludes tal valmistuda presidendiametiks, kuna Watergate'i afääri tõttu võidaks Nixon kas tagandada või ta võib ise tagasi astuda. 9. augustil 1974 astuski Nixon tagasi ja Ford sai presidendiks, olles tänini ainuke Ameerika Ühendriikide president, keda ei olnud valitud presidendiks või asepresidendiks. Asepresidendiks nimetas ta New Yorgi kuberner Nelson Rockefelleri. Rockefelleri valik ei olnud meele järele konservatiivsetele vabariiklastele.

Tegevus presidendina

Olles ligi kuu aega president olnud, kuulutas Ford 8. septembril 1974 välja Nixonile armuandmisavalduse. See osutus väga vastuoluliseks: kriitikud on nimetanud seda korrumpeerunud tehinguks, on väidetud, et Ford andis Nixonile armu viimase tagasiastumise eest.

Juba novembris 1974 toimunud vahevalimistel kasutasid demokraadid edukalt ära Watergate'i afääri ja inflatsiooni, võites Esindajatekojas 291 kohta (kaks kolmandikku enamuse) ja Senatis 60 kohta. Ka Fordi enda endise Esindajatekoja koha, mis oli alates 1913. aastast olnud vabariiklaste käes, võitis demokraat Richard Vander Veen.

Välispoliitikas jätkas Gerald Ford Nixoni alustatud nn pingelõdvenduspoliitikat. 1975. aastal kirjutas Ford alla Helsingi lepetele, mille eesmärk oli edendada idabloki ja läänebloki ning USA ja NSV Liidu vahelist koostööd ning vähendada võidurelvastumist külmas sõjas. Samal aastal lõppes ka Vietnami sõda kommunistide võiduga – sellega tõmbus USA Kagu-Aasia piirkonnast täielikult tagasi. Seejärel muutusid kommunistlikuks Kagu-Aasias ka Kambodža ja Laos.

Sisepoliitikas oli Ameerika Ühendriikidel Fordi valitsusajal raske aeg: naftahinna tõusu tõttu oli USA-d tabanud üks ajaloo suuremaid majanduskriise, majandus oli stagnatsioonis, inflatsioon ja tööpuudus kasvasid.

5. septembril 1975 tegi Charles Mansoni "Perekonna" liige Lynette Fromme Sacramentos Fordile ebaõnnestunud atentaadi, kuid püstol ei olnud laetud. Fromme vahistati ja mõisteti eluks ajaks vangi, kuid vabastati 2009. aastal. Kõigest 17 päeva hiljem tulistas San Franciscos presidenti Sara Jane Moore, kuid sihik oli 15 sentimeetrit märgist maas ja kuul lendas presidendist mööda. Endine merejalaväelane Oliver Sipple haaras Moore'il käest ja relv laskis uuesti, kuid rikošeti tõttu tabas hoopis 42-aastast taksojuhti John Ludwigit, kes jäi ellu. Moore mõisteti eluks ajaks vangi, kuid vabastati 2007. aastal.

Presidendi ametiaja lõpus ei olnud Ford eriti populaarne. 1976. aasta Vabariikliku Partei eelvalimistel oli Ford suuresti kaotanud partei konservatiivse tiiva toetuse, kes eesotsas California kuberneri Ronald Reaganiga kritiseerisid teda Lõuna-Vietnami hülgamise, Helsingi lepete ja Panama kanali üleandmise läbirääkimiste eest. Reagan kandideeris Fordi vastu, kuid lõpuks jäi alla. Ford aga valis uueks asepresidendikandidaadiks liberaalse Rockefelleri asemel konservatiivsema Kansase senaatori Bob Dole'i. Lisaks oli ameeriklased pingelõdvenduspoliitikas pettunud, pärast Vietnami sõja kaotust oli saadud suur löök külma sõja võitluses Kagu-Aasias. Sisepoliitiliselt häiris ameeriklasi aga majanduskriis, mida Ford ei suutnud ületada, ning Nixonile armuandmine. Seetõttu ei õnnestunud Fordil teiseks ametiajaks presidendiks saada, 1976. aastal valiti presidendiks endine Georgia kuberner Jimmy Carter.

Pärast presidenditoolilt lahkumist tegutses Ford Vabariiklikus Parteis, kuid tema valdavalt liberaalsemad vaated sotsiaalsetes küsimustes (näiteks homoseksuaalide õigused) kärpisid konservatiivsete vabariiklaste seas 1990. ja 2000. aastatel tugevalt tema populaarsust.

Tunnustus

• 1996 – Maarjamaa Risti I klassi teenetemärk

Eelnev Richard Nixon

Ameerika Ühendriikide president 1974–1977

Järgnev Jimmy Carter