Pingelõdvendus
Pingelõdvendus oli külma sõja poliitikas suundumus 1970. aastate alguses, millega Lääne demokraatlikud riigid üritasid parandada suhteid Nõukogude Liidu ja teiste sotsialismimaadega. Pingelõdvendust juhtisid esialgu Euroopa demokraatlikud riigid, pärast Richard Nixoni võimuletulekut hakkas ka USA pingelõdvenduspoliitikat pooldama.
Pingelõdvenduse algus
muuda
Pingelõdvenduse alguseks on loetud 1966. aastat, kui Prantsusmaa president Charles de Gaulle külastas Nõukogude Liitu.[1] Moskvas võeti de Gaulle hästi vastu, hakkas arenema majanduslik ja kultuuriline koostöö Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel. 1971. aastal käis NSV Liidu juht Leonid Brežnev Prantsusmaal vastuvisiidil.[2]
Paranesid ka NSV Liidu suhted teise Euroopa suurema riigiga – Lääne-Saksamaaga, kus oli võimule tulnud sotsiaaldemokraatlik valitsus. Lääne-Saksamaa sõlmis 1970. aastal NSV Liidu ja Poolaga nn idalepinguid, tunnustades Saksamaa idapiiri.[3][4] 1972. aastal tunnustasid Lääne-Saksamaa ja Saksa DV üksteise iseseisvust.[5]
USA-s algas pingelõdvenduspoiliitika 1969. aastal Richard Nixoni võimuletulekuga. Ettevõtte Pepsi-Cola juht Donald Kendall soovitas Nixonil sõlmida Nõukogude Liiduga kaubandusleppe.[6] Nixoni hinnangul[viide?] oli USA võimsus maailmas nõrgenenud ning ta seadis oma eesmärgiks suhete parandamise NSV Liidu ja Hiinaga.
USA ja NSV Liidu suhete soojenemine
muuda1972. aasta mais külastas Nixon esimese USA presidendina Moskvat.[7] See oli NSV Liidu ja USA juhtide esimene kohtumine pärast 11-aastast vaheaega. Teatud mõttes osutus see kohtumine läbimurdeks. USA ja NSV Liidu suhted paranesid tunduvalt. 1973. aastal käis NSV Liidu juht Brežnev USA-s vastuvisiidil.[8]
Mõlemal kohtumisel kirjutati alla mitmetele olulistele dokumentidele – otsustati hakata piirama võidurelvastumist,[9] nõndasamuti otsustati hakata ka koostööd tegema majanduses, kaubanduses, teaduses, tehnikas, kultuuris jne. Kokku sõlmiti ligi poolsada lepingut, millega USA ja NSV Liit otsustasid omavahel koostööd tegema hakata.
Helsingi protsess
muudaPingelõdvenduspoliitika sümboliks Euroopas on peetud Helsingi leppeid ehk Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamist. Selle oli kokku kutsunud Soome president Urho Kaleva Kekkonen, lootes sellega parandada idabloki ja Lääne riikide vahelisi suhteid. Nõupidamised algasid 1973. aasta juulis ning kestsid 1975. aastani ja rajasid tee hilisema Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ametlikuks loomiseks.[10]
Pingelõdvenduspoliitika tulemused
muudaPingelõdvenduspoliitikaga paranesid oluliselt USA ja NSV Liidu, aga ka lääne- ja idabloki riikide vahelised suhted. Külma sõda sellega aga lõpetada ei õnnestunud – USA ja NSV Liidu vaheline vastasseis jätkus, kuid otsese sõjalise konflikti oht vähenes.[11]
Viited
muuda- ↑ Wenger, Andreas (2004). "Crisis and Opportunity: NATO's Transformation and the Multilateralization of Détente, 1966–1968". Journal of Cold War Studies. 6 (1): 22–74. ISSN 1520-3972.
- ↑ "Brezhnev, Due in France, Seeking to Improve Image". The New York Times (Ameerika inglise). 25. oktoober 1971. ISSN 0362-4331. Vaadatud 24. veebruaril 2024.
- ↑ "The Moscow Treaty (12 August 1970)". University of Luxembourg. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2012. Vaadatud 19. juunil 2021.
- ↑ "Brandt's international impact – DW – 12/18/2013". Deutsche Welle (inglise). Vaadatud 24. veebruaril 2024.
- ↑ "Basic Treaty | 1972 | Britannica".
- ↑ Lõhmus, Alo (7. märts 2024). "Ameerika limonaadi vahetati vene viina ja laevade vastu". Imeline Ajalugu. Vaadatud 20. märtsil 2024.
- ↑ "1972: President Nixon arrives in Moscow". BBC News. 11. juuni 2004.
- ↑ "THE WASHINGTON SUMMIT: General Secretary Brezhnev's Visit to the United States, June 18-25, 1973" (PDF). Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8. juuli 2022. Vaadatud 17. juulil 2019.
- ↑ Lodgaard, Sverre (1. september 1973). "The Washington Summit and Disarmament". Bulletin of Peace Proposals (inglise). 4 (3): 195–197. DOI:10.1177/096701067300400301. ISSN 0007-5035. S2CID 144138305.
- ↑ Galbreath, David J. (2007). The Organization for Security and Co-operation in Europe (OSCE). Routledge global institutions (Volume 14). New York, NY: Routledge. ISBN 9780203960943.
- ↑ Poole, Walter S. (2015). The Decline of Détente: Elliot Richardson, James Schlesinger, and Donald Rumsfeld 1973-1977 (PDF). Cold War Foreign Policy Series: Special Study 7. Historical Office, Office of the Secretary of Defense.