Gallia Lugdunensis

Gallia Lugdunensis (prantsuse keeles Gaule Lyonnaise) oli Rooma keisririigi provints tänapäeva Prantsusmaal, keldi Gallia territooriumi osa, mida varem tunti Celticana. See sai nime keskuse Lugdunum (tänapäevane Lyon) järgi, mis oli arvatavasti Rooma Euroopa suurim linn Itaaliast läänes ja suur keiserlik rahapaja.

Gallia vallutamist (58–50 eKr) kirjeldavas teoses "Märkmeid Gallia sõjast" eristab Julius Caesar provincia nostrat Gallia lõunaosas, mis oli sel ajal juba Rooma provints, ja kolme muud Gallia osa: Aquitani, Belgae ja Galli (tuntud ka kui Celtae). Galli territoorium ulatus Seine'i ja Marne'i jõest kirdes, mis moodustasid piiri Gallia Belgicaga, Garonne'i jõeni edelas, mis moodustas piiri Gallia Aquitaniaga. Augustuse ajal loodi Gallia Lugdunensis Galli territooriumi suuruse vähendamisega: Loire'i ja Garonne'i jõe vaheline osa anti Gallia Aquitaniale ja kesk-idaosad anti uuele Germania Superiori provintsile. Kaart näitab ulatust pärast neid vähendusi. Gallia Lugdunensise loomise aeg on arutluse all, kas 27 ja 25 eKr vahel või 16 ja 13 eKr vahel, Augustuse Gallia-külastuste ajal.

See oli keiserlik provints, mida peeti piisavalt oluliseks, et seda saaks juhtida keiserlik legaat. Pärast Diocletianuse tetrarhiat (296 pKr) oli see diötseesi peamine provints, mida segadusttekitavalt kutsuti Galliae ('Gallia provintsid'), kuhu kuulusid veel ainult helveedi, belgi (mõlemad samuti keldi) ja germaani provintsid; koos Viennensise (Gallia lõunaprovintsid), Britannia (samuti keldi) ja Hispania diötseesidega (kogu Ibeeria poolsaar) moodustas see pretoriaanide prefektuuri, samuti nimega Galliae, läänekeisri alluvuses.

Provints lõpetas tegeliku eksistentsi aastal 486 pKr, kui Rooma kindral Syagrius sai sissetungivatelt frankidelt lüüa.

Vaata ka

Lyonesse