François Villon

Mitte segi ajada François Filloniga.

François Villon [franssu'a vijj'o(n)] (sündis umbes 1431, suri pärast 5. jaanuari 1463) oli prantsuse luuletaja, varas ja hulgus.

Tema sünninimi oli François de Montcorbier, aga kuna teda kasvatas üles vaimulik, kelle nimi oli Villon, võttis luuletaja selle endale kunstnikunimeks.

François Villon sündis Pariisis ja õppis Pariisi ülikoolis. Alates 1463. aastast pole tema kohta teateid, kuna ta pagendati Pariisist 10 aastaks.

Tema tuntuimad teosed on "Väike testament" (Le Lais) ja "Suur testament" (Le Grand Testament).

Luulenäide

Je suis Françoys, dont il me poise,
Né de Paris emprés Pointoise,
Et de la corde d'une toise
Sçaura mon col que mon cul poise.

Johannes Semperi tõlkes:

Ma prantslane, Pariisi kodanik
ja selle üle olen õnnelik.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk.
saab teada kael, mis kaalub tagumik.

Teosed eesti keeles

"Ilusa kiivrimüüjanna kaebus"; "Ballaad kadedaist keelist"; "Nelirida mille Villon tegi kui ta surma mõisteti". Tõlkinud ja eelmärkus: Johannes Semper – Looming 1926, nr 7, lk 761–763; loetav ka digiteeritud ajakirjanduse aadressil; samad tõlked redigeeritud kujul ka raamatus "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962 ja Semperi tõlkeluulevalimikus "Luulerännakuid" II, Eesti Raamat, Tallinn 1976, lk 7–12
"Testament" (luule valikkogu, sisaldab 12 luuletust; tekst ka prantsuse keeles). Koostanud ja järelsõna: Joel Sang. Tõlkinud Urmas Tõnisson, Joel Sang, Ain Kaalep, Udo Uibo, Emil Urbel , Linnar Priimägi, Märt Väljataga. Kirjastus Vagabund, Tallinn 1997, 80 lk
Indrek Hirv, "Kiviingel", Tallinn 1997; luulekogu sisaldab 8 Villoni tõlget

Kirjandus

Marek Tamm "Reedetud testament" (valikkogu arvustus) – ajaleht Kultuurimaa, 30. juuli 1997, lk 12
Kaia Sisask, "Mulluseid lumesid otsimas" (valikkogu arvustus) – Vikerkaar 1998, nr 4/5, lk 171–172

Välislingid

François Villoni selts (prantsuse keeles)
XI See oli aastal tuhat nelisada; XXIX Galantseid naistekütte, kavalere-...; CLXIV Nüüd on nad surnud. Hingi kaalub Jumal... Tõlkinud ja järelsõna: Indrek Hirv – Postimees 9. veebruar 1996, lk 14
Kolm stantsi Testamendist, tõlkinud Indrek Hirv – Postimees 28. mai 1996, lk 19