Frédéric François Guillaume de Vaudoncourt

Frédéric François Guillaume de Vaudoncourt (24. september 1772 Viin, Austria2. mai 1845 Passy, Hauts-de-Seine'i departemang) oli prantsuse sõjaväelane (brigaadikindral) ja sõjaajaloolane.

Frédéric François Guillaume de Vaudoncourt

Frédéric Guillaume sündis sõjaväelase, hilisema Prantsuse revolutsioonisõdadest osavõtja ja brigaadikindraliks tõusnud Paul Guillaume'i (1744–1799) perekonnas.

Isa jälgedes sõjaväelaseks saanud Frédéric Guillaume edutati 1797. aastal majoriks ja pärast Marengo lahingut (juunis 1800) koloneliks. 1809. aastal, pärast edukaid lahinguid austerlastega, anti Guillaume'ile brigaadikindrali auaste. Samal aastal sai ta Itaalia kuningriigi asekuningalt Eugène de Beauharnais'lt paruni tiitli.

Napoleoni 1812. aasta sõjakäigus Venemaale juhtis kindral Guillaume de Vaudoncourt brigaadi de Beauharnais' korpuses. Sõjakäigu lõppfaasis, detsembris 1812, oli kindral Vilnos tüüfusse suremas, kui sattus venelaste kätte vangi. Teda päästis vaid suurvürst Konstantin Pavlovitši suuremeelsus, kes saatis kindrali juurde oma arsti ja seejärel lasi kindrali viia tervise taastamiseks oma Peterburi lähedal asuvasse mõisa.

TunnustusRedigeeri

TeoseidRedigeeri

  • Histoire des campagnes d’Annibal en Italie. (Milano, 1812)
  • Relation impartiale du passage de la Bérézina par l'armée française en 1812, par un témoin oculaire. (Pariis, 1814)
  • Mémoires pour servir à l’histoire de la campagne de Russie en 1812. (Pariis, 1815)
  • Histoire des campagnes d’Italie en 1813 et 1814. (London, 1817)
  • Histoire de la guerre soutenue par les Français en Allemagne en 1813. (Pariis, 1819)
  • Histoire des campagnes de 1814 et 1815 en France. (Paris, 1826)
  • Histoire politique et militaire du prince Eugène Nepoléon, vice-roi d'Italie. (Pariis, 1827)

VälislingidRedigeeri