Eugen Ojamaa
Eugen Ojamaa (16. veebruar 1918 Narva – 20. märts 2003 Tallinn[viide?]) oli eesti ehitusteadlane.[1]
Elulugu
muudaTa lõpetas 1937. aastal Tallinna Tehnikumi ehitusosakonna tehnikuna, 1947. aastal Moskva V. V. Kuibõševi nimelise Ehitusinseneride Instituudi, 1953. aastal aspirantuuri Moskvas Tööstushoonete Teadusliku Uurimise Instituudi juures, tehnikakandidaat (1953, samas).
Oli aastatel 1947–1951 Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi nooremteadur, 1953–1959 vanemteadur ja sektorijuhataja, 1959–1972 teadusdirektor, 1972. aastast Silikaatbetooni TUPI laborijuhataja ja vanemteadur.[1]
Teadustöö
muudaUurimisvaldkond: ehitiste piirdekonstruktsioonide soojustehniliste omaduste määramine, kohalikud ehitusmaterjalid, kukermiitsideaine kasutamine seinaplokkide tootmises, erisuguste side- ja täiteainete kasutamine põlevkivituhkbetooni ning kuumuskindla betooni tootmisel, gaasbetoonist ehitusdetailide toomise tehnoloogia, põlevkivituhk-gaasbetooni ja vibraatormeetodil toodetava tavalise betooni tehnilis-majanduslik võrdlemine.
Teoseid
muuda- Kohalikud ehitusmaterjalid (kaasautor Feliks Kiviselg). Tallinn 1964
- The utilization of the inorganic portion of the kukersite oil shale (kaasautor Feliks Kiviselg). // UN Symp. on the Development and Utilization of Oil Shale Resources. Tallinn 1968
Tunnustus
muudaViited
muudaKirjandus
muuda- О деятельности НИИС. Tallinn 1987. Lk 106
Välislingid
muuda- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.