Ravensbrücki koonduslaager
See artikkel vajab toimetamist. |
Ravensbrücki koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager Ravensbrück) oli naiste koonduslaager, mis tegutses aastatel 1939–1945 Saksamaal Ravensbrücki vallas (tänapäeval Fürstenberg/Haveli linna osa), 90 km kaugusel Berliinist põhjaloodes.
Koonduslaagri rajasid Sachsenhauseni koonduslaagri vangid 1938. aastal Ravensbrücki külla Preisimaal, endise Mecklenburgi kuurordi Fürstenbergi lähedale (Leutheusser, 142:2003).
Laagrikompleks andis tööd 1000 SS-lasele ja ligi 550 järelevaatajale.
Ravensbrücki laagrikompleksi kuulus ka Siemenslager Ravensbrück, mis rajati 1942. aastal. Ravensbrücki naisvangidel, sh tüdrukutel ja noortel naistel, tuli seal sunnitöö korras töötada Siemens & Halske AG-le (hilisema Siemens AG osa). Väike osa naisvangidest töötas laagri bordellis (Heinrich Himmleri "eestkostel") prostituutidena.[1]
1941. aasta kevadel rajati laagrikompleksi väike meestelaager. Meesvangide tööks oli rajada ja hooldada gaasikambreid.
Vangid muuda
Koonduslaagrisse vangistati valdavalt poliitilistest vastastest naisi (80%). Suure rahvusrühma moodustasid poola naised (40 000) ja juudi naised (26 000); vene naisi oli umbes 18 800; prantsuse naisi 8000 ja hollandi naisi 1000.
Ravensbrücki koonduslaagri naisvangide solidaarsustunne oli tugev: kui päeva peale anti söögiks tükk leiba, siis jagati see omavahel (Leutheusser, 145:2003).
Aastatel 1939–1945 elas laagris vangistuses 130 000[2] kuni 132 000[3] naist. Laagris suri vähemalt 28 000 inimest.[viide?] Nende arvu, kes surid aastaid hiljem inimkatsete tagajärjel, ei teata. Hinnanguliselt jääb hukkunute arv vahemikku 45 000 – 50 000[4] kuni 117 000.[3]
1945. aasta kevadel, kui Punaarmee laagrile kiiresti lähenes, otsustati SS-is, et võimalikult palju vange tuleks surmata.
Inimkatsed muuda
Pealesunnitud inimkatseid viisid laagris läbi mitmed arstid, nende hulgas 1939. aastal Heinrich Himmleri saatekirurgi Karl Gebhardti assistent Ludwig Stumpfegger, Gebhardt ja ka tema teine assistent Ernst Fischer ning laagriarstid Gerhard Schiedlausky, Rudolf Rosenthal ja Herta Oberheuser (Neumann ja Eberle, 66-67:2013).
Sulfonamiidide kliinilised uuringud muuda
Aastatel 1942–1945 tehti koonduslaagris inimkatseid sulfonamiidide efektiivsuse väljaselgitamiseks. Katsete läbiviimise eest naisvangidel oli vastutav läbiviija ja kirurg laagriarst Herta Oberheuser. Mõju teadasaamiseks nakatati vange stafülokokkide, gaasgangreeni ja Clostridium tetani bakteriga (Leutheusser, 155:2003). Katsealuste jalgadesse lõigati haavu, kuhu seejärel külvati bakterikultuure ja rakendati medikamentoosseid ja kirurgilisi ravivõtteid. Naisvangid, kes haavade ja ravi kätte ei surnud, said eluaegseid tervisekahjustusi (Neumann ja Eberle, 67:2013).
Vangidel ei tulnud osaleda mitte ainult inimeksperimentides, vaid ka sunniviisilistes abortides: laagriarstid tegid seitsmendat või kaheksandat kuud rasedatele naisvangidele sundaborte meditsiiniliste võtetega, kuid tuli ette ka surnukspeksmisi, mille tagajärjel looted aborteerusid.
Ühe allika kohaselt mõrvanud dr Oberheuser ka terveid vastsündinuid ja naisi surmavates annustes bensiini või näiteks evipan 'i (heksobarbitaali – N01AF02) süstidega ning eemaldas jäsemeid ja elutähtsaid elundeid.[5]
Keemiline sundsteriliseerimine muuda
Keemilise sundsteriliseerimise all peetakse silmas fertiilses eas naisvangidel nende teadliku nõusolekuta ja valikuvõimaluseta (oli võimalik ka gaasikamber valida) meditsiiniliste protseduuride läbiviimist, eesmärgiga modifitseerida nende suguelundkonna kaasasündinud toimimist neile teadmata suunas. Mitmel pool koonduslaagrites kasutati dr Horst Schumanni meetodit röntgenikiirtega steriliseerimisel. Ravensbrücki fertiilsete naisteni jõudis Auschwitzi koonduslaagris praktiseerinud professori Carl Claubergi 1943. aastaks välja töötatud nn Claubergi meetod 1944. aasta talvel. Meetod oli salajane. Teada on, et kõigepealt süstiti väljavalitud naistele fertiilsuse kinnitamiseks kontrastaineid Lipidoli ja Jodipini ning mõne päeva pärast süstiti ainet, mis oli mõeldud munajuhade "ummistamiseks". Arstid hakkasid seda emakasisest kemikaalidega steriliseerimist naisvangidel rakendama ilma narkoosita.
Viited muuda
- ↑ Sex-Zwangsarbeit Überleben im KZ-Bordell, 25.05.2009, veebiversioon (vaadatud 29. septembril 2017) saksa keeles
- ↑ Helm 2015, lk xii.
- ↑ 3,0 3,1 Saidel 2006, lk 24.
- ↑ Helm 2015, lk 651.
- ↑ Elutähtsateks elunditeks peetakse elundeid, mille töö häirumine ja/või lakkamine võib mõjutada organismi seisundit nii, et organism ei saa nendeta igapäevast talitlust jätkata. Inimestel on need aju, neerud, maks, kopsud ja süda. Arstid, veebiversioon (vaadatud 29. septembril 2017) inglise keeles
Kirjandus muuda
- Helm, Sarah (2015). If This Is A Woman: Inside Ravensbruck: Hitler's Concentration Camp for Women. London: Little, Brown. ISBN 978-1-4087-0107-2.
- Saidel, Rochelle G. (2006). The Jewish Women of Ravensbrück Concentration Camp. University of Wisconsin Press, lk 24. ISBN 978-0-299-19864-0.
- Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003. aastal; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.
- Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009.
Välislingid muuda
- Sven Felix Kellerhoff, Die Bordell-Hölle der NS-Konzentrationslager, 13.09.2010
- Carl Clauberg -Claubergi-meetod, Ruth Jolanda Weinberger, Fertilitätsexperimente in Auschwitz