Kuuepäevane sõda

Kuuepäevane sõda, kolmas Iisraeli ja araabia riikide vaheline sõda, peeti 5.–10. juunini 1967. Sõda alustas Iisrael, kes oma õhujõudude ja mehhaniseeritud sõjapidamise üleoleku tõttu vallutas nädalaga kogu Siinai poolsaare, Golani kõrgendiku ja Palestiina alad (Gaza piirkonna ja Jordani läänekalda). Hõivatud aladelt põgenes sadu tuhandeid palestiinlasi, Suessi kanal suleti.

Kuuepäevane sõda
Toimumisaeg	5.–10. juuni 1967
Toimumiskoht	Lähis-Ida
Tulemus	Iisraeli kindel võit Iisrael vallutab Gaza tsooni ja Siinai poolsaare Egiptuselt, Jordani läänekalda Jordaanialt ja Golani kõrgendikud Süürialt.
Osalised
Iisrael Egiptus Süüria Jordaania Iraak Toetajad: Liibanon PLO
Jõudude suurus
50 000 sõdurit 214 000 reservväelast 300 sõjalennukit 800 tanki Sõdureid kokku: 264 000 100 000 osales lahingus Egiptus: 240 000 sõdurit Süüria, Jordaania, Iraak: 307 000 sõdurit 957 sõjalennukit 2504 tanki Liibanon: 2 sõjalennukit Sõdureid kokku: 547 000 240 000 osales lahingus
Kaotused
776–983 langenut 4517 haavatut 15 vangis 400 tanki kaotatud 46 lennukit kaotatud Egiptus: 10 000 – 15 000 langenut 4338 vangis Jordaania: 6000 langenut 533 vangis Süüria: 2500 langenut 591 vangis Iraak: 10 langenut 30 haavatut Liibanon: 1 lennuk kaotatud sadu tanke kaotatud 452+ lennukit kaotatud

Eelmäng

Iisraeli ja tema naabrite vahelised suhted ei olnud kunagi täielikult normaliseerunud pärast 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõda. Aastal 1956 tungis Iisrael Siinai poolsaarele, mille üheks eesmärgiks oli Tirani väina taasavamine, mille Egiptus oli 1950. aastal Iisraeli laevadele sulgenud. Iisrael oli hiljem sunnitud taanduma, kuid võitis tagatise, et Tirani väin jääb avatuks. Kuigi ÜRO rahuvalve väed saadeti kahe maa piirile, puudus demilitariseerimiskokkulepe.

Sõda

1967. aasta juuniks olid pinge muutunud ohtlikult suureks. Iisrael kordas oma 1956. aasta järgset seisukohta, et Tirani väina sulgemine tema laevadele võrduks sõjakuulutusena. Mai lõpus teatas Egiptuse president Gamal Abdel Nasser, et Tirani väin suletakse Iisraeli laevadele. Egiptus mobiliseeris seejärel oma jõud piiril Iisraeliga.

5. juunil alustas Iisrael ulatusliku õhurünnakute seeriaga Egiptuse lennuväljade vastu. Rünnakus osales 188 Iisraeli lennukit. Egiptuse kaitseinfrastruktuur oli väga kehv ning lennuväljad ei olnud varustatud kindlustatud varjerajatistega, mis oleksid suutnud kaitsta Egiptuse lennukeid. Enamik Iisraeli sõjalennukeid lendas madalalt üle Vahemere, et vältida endi tuvastamist radarite abil. Ülejäänud lendasid üle Punase mere.

Üllatusrünnakus hävitati peaaegu kogu Egiptuse õhujõud juba maa peal (kokku hävis üle 300 lennuki ja hukkus umbes 100 pilooti), andes Iisraeli lennukitele edaspidi õhus täieliku ülekaalu. Samal ajal alustasid iisraellased maavägede operatsiooni Gaza sektorisse ja Siinai poolsaarele, mis jällegi tabas egiptlasi ootamatult. Pärast mõningast esimest vastupanu kuulutas Gamal Abdel Nasser välja evakuatsiooni Siinai poolsaarelt. Iisraeli väed jälitasid lääne poole pagevaid egiptlasi, põhjustades neile raskeid kaotusi ning vallutasid Siinai poolsaare.

Nasser kutsus seejärel Süüriat ja Jordaaniat üles alustama rünnakuid Iisraelile. Järgnenud lahingutes tõid Iisraeli vasturünnakud kaasa Ida-Jeruusalemma ja Jordani Läänekalda hõivamise Jordaanialt ning Golani kõrgendike vallutamise Süürialt.

Tulemus

11. juunil allkirjastati relvarahu. Araabia maad kandsid võrreldes Iisraeliga tunduvalt suuremaid kaotusi: araabia riikide poolel hukkus ligi 20 000 meest, Iisraeli poolel veidi vähem kui 1000. Iisraeli sõjaline edu oli tingitud üllatusrünnaku mõjust, uuenduslikust ja hästi ellu viidud lahingukavast ning araabia maade sõjajõudude kehvast kvaliteedist ja juhtimisest.

Iisrael vallutas Egiptuselt Gaza sektori, Jordaanialt Jordani Läänekalda ja Ida-Jeruusalemma ning Süürialt Golani kõrgendikud. Iisraeli kontrolli all olevate maa-alade pindala kolmekordistus. Sõja järel põgenes Läänekaldalt umbes 300 000 palestiinlast ja Golani kõrgendikelt ligi 100 000 süürlast. Kogu Araabia maailmas saadeti välja juute, kes pagesid Euroopasse või Iisraeli.