Teaduseetika

Teaduseetika (inglise research ethics; research integrity) on kõigi teadustööd tegevate ja rahastavate osapoolte (teadlased, teadus- ja arendusasutused, teadust rahastavad asutused) kohustumus lähtuda vastutustundliku teadustöö tegemiseks vältimatult vajalikest eetilistest põhimõtetest ja kõrgetest professionaalsetest standarditest. Hea teadustava (inglise good research practice(s)) on kõigi teadustööga seotud osapoolte teaduseetikast lähtuv käitumine.

Teaduseetika põhimõtted on:

• Usaldatavus (inglise reliability) teadustöö kvaliteedi tagamisel, mis avaldub teadustöö kavandamisel, meetodite valikul, tulemuste analüüsimisel ning ressursside kasutamisel tehtavates valikutes.
• Ausus (inglise honesty) teadustöö kavandamisel, tegemisel, retsenseerimisel, tulemuste esitamisel ja avalikkusele tutvustamisel läbipaistval, õiglasel, täielikul ja erapooletul moel.
• Austus (inglise respect) kolleegide, teadustöös osalejate, ühiskonna, ökosüsteemide, kultuuripärandi ja looduskeskkonna vastu.
• Vastutus (inglise accountability) kõigil teadustöö etappidel ideest avaldamiseni, kaasa arvatud juhtimine ja korraldamine, koolitamine, juhendamine ja mentorlus, aga ka selle laialdasemate mõjude eest.

Teaduseetika rikkumise all mõistetakse tavapäraselt fabritseerimist, võltsimist või plagieerimist teadustööks rahastuse taotlemisel, teadustöö tegemisel, retsenseerimisel või teadustöö tulemuste avaldamisel:

• Fabritseerimine (inglise fabrication) tähendab tulemuste väljamõtlemist ja kirjapanemist viisil, nagu need oleksid tõesed.
• Võltsimine (inglise falsification) seisneb teadustöö materjalide, seadmete või protsessidega manipuleerimises, aga ka andmete või tulemuste põhjendamatus muutmises, väljajätmises või nende tähtsuse vähendamises.
• Plagieerimine ehk loomevargus (inglise plagiarism) tähendab teiste inimeste tööde ja ideede kasutamist originaaltööle korrektselt viitamata, rikkudes seeläbi esmaautori(te) õigust oma intellektuaalse loomingu tulemustele.

Need kolm teaduseetika kõige tõsisemat rikkumist on üldjuhul karistatavad ja nende rikkumiste menetlemine on paljudes riikides kas riiklikul või teadus- ja arendusasutuste tasandil reguleeritud õigusaktidega. Lisaks eristatakse teisi teadustöös lubamatu tegutsemise viise ehk eksimusi teaduse hea tava vastu, mis on taunitavad, aga mille tõendamine ja õiguslik sanktsioneerimine on väga keeruline. Seepärast on sellise taunitava tegutsemise vältimine või vähendamine võimalik eelkõige teadlaskonna sisese enesekontrolli meetoditega.

Euroopa teadusruumi teaduseetika ja teaduse hea tava reeglid määratletud Euroopa teaduseetikakoodeksis. Teaduseetika ja hea teadustava järgimise suuniseid on täpsustatud veel mitmete organisatsioonide poolt erinevates dokumentides. .

Teaduseetika on väga tihedalt seotud selle riigi tavade, kommete ja õigusega, kus teadlased töötavad. Kuivõrd aga teadus oma olemuselt on riigipiiride ülene, on teaduseetika põhimõtete kooskõlastamiseks hädavajalik rahvusvaheline koostöö. Selleks on loodud mitmeid rahvusvahelisi võrgustikke nagu näiteks European Network of Research Ethics and Research Integrity, European Network of Research Integrity Offices jt.

Mida tugevamaks muutub teaduseetika põhimõtete järgimise kontroll arenenud riikides, seda enam tuleb tähelepanu pöörata ohule, et eetilised rikkumised ei nihkuks ressursivaestesse riikidesse, näiteks et teadlased ei rakendaks uurimismeetodeid, mis nende riigis on keelatud, riikides, kus vastavad regulatsioonid puuduvad vms.. Seoses sellega koostati 2018. a rahvusvahelise TRUST projekti raames üleilmne käitumiskoodeks teadustööks ressursivaestes piirkondades.

Teaduseetika küsimustega on seotud ka nn Nagoya protokoll.

Eestis on Eesti Teadusagentuuri initsiatiivil ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse koordineerimisel koostatud hea teadustava kokkulepe, millele 2017. a oktoobris kirjutasid alla 21 Eesti teadus- ja arendusastutust, Eesti Teadusagentuur, Eesti Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja teadusministeerium. Hea teadustava eesmärk on toetada heade tavade tundmaõppimist, omaksvõtmist ja juurdumist Eesti teaduskogukonnas. Hea teadustava kirjeldab, millist käitumist teadlastelt oodatakse ning missugune on teadusasutuse vastutus hea teaduse tagamisel, aidates nõnda suurendada teaduse usaldusväärsust üksikisiku ja üldsuse silmis.

Vaata ka

• Eesti Teadusagentuur
• Horisont 2020