Messerschmitt Bf 110E-2/N: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: ''''Messerchmitt Bf 110E-2/N''' ehk '''Me110E-2/N''' oli Kolmanda ''Reich'' 'i kahemootorilise kaughävituspommitaja Messerchmitt Bf 110-e variant, mida tootis Messersc...' |
(Erinevus puudub)
|
Redaktsioon: 29. oktoober 2017, kell 17:51
Messerchmitt Bf 110E-2/N ehk Me110E-2/N oli Kolmanda Reich 'i kahemootorilise kaughävituspommitaja Messerchmitt Bf 110-e variant, mida tootis Messerschmitt AG.
Messerchmitt Bf 110-id kasutas Teises Maailmasõjas| ka Luftwaffe.
Modifikatsioon Bf 110E E oli konstrueeritud hävituslennukina (Zerstörer Jabo), esimene E Bf 110 E-1, oli varustatud algselt Daimler-Benz DB 601B lennukimootoritega ja hiljem toimus üleminek DB 601P-ele. Ühe allika kohaselt väljastas tehas ajavahemikus 1940. aasta august kuni 1942. aasta jaanuar ühtekokku 856 Bf 110E.[1]
Heßi Bf 110E-2/N
Pikemalt artiklis Heßi Šotimaa lend (mai 1941)- Pikemalt artiklis Rudolf Heß#Lennukid#Messerschmittid
Üht Messerchmitt Bf 110E-2/N-i teatakse ka Heßi hävituslennukina. Lennuki tehasenumber oli 3869. Lennuki ninas oli neli kuulipildujat, kuid tema lennul olid need laskemoonata.[2]
10. mai pealelõunal jättis Rudolf Ilsega kiirelt hüvasti ja lahkus nende Müncheni kodust. Koos vanemadjutandi Karl Heinz Pintschi, isikliku käskjala Josef Palzeri ja ihukaitsja Franz Lutziga ametiautoga Mercedes-Benz sõideti Haunstetteni lennuväljale.(Nesbit ja Van Acker 2009:55.)
10. mail 1941 lendas Heß üksinda Augsburgist Haunstetteni lennuväljalt Messerschmitt Bf 110E-2/N-ga (raadikood VJ+0Q, tehasenumber 3869) Šotimaale (Suurbritannia). Nagu kõigi sõjalennukite juhtimisel, tuli ka Bf 110E-2/N-l alustuseks piloodil sisse lülitada eletrisüsteemi, kontrollida teliku selektori asendit, kas on "all" ja lukus, ning seejärel keerata lahti kütusekraanid. Edasi vajutas Heß vasakpoolse mootori käivitusnuppu ja edasi parempoolse mootori käivitusnuppu ja lasi enne kui andis mehaanikutele märku klotside eemaldamiseks lennukirataste eest, mootoritel minutijagu töötada.
Sellel lennukitüübil oli allika kohaselt küljes kaks Daimler-Benzi mootorit DB601N.[3] Mootorite märgistus on tänapäeval vaidluse all.
Lennumasina maksimumkiirus oli 473 km/h merepinnal, 562 km/h 7000 meetri kõrgusel, reisikiiruseks 5000 meetri kõrgusel aga 490 km/h.[4]
Bf110-tel oli kere all puidust lisapaak (Dackelbauch "taksikoera kõhualune"), paak ei olnud äravisatav ja oli jaotatud neljaks sektsioonis, neist kolmes oli kokku 1010 liitrit bensiini ja ühes 80 liitrit õli.[5]
Heßi Bf110 variandil oli lennukikere all veel kolmas ühekorselt kasutatav paak Rüstsatz B1 õliga, teisi nimetati Rüstsatz B2- deks.
Heßi Bf110-l oli kummagi mootori taga ligi 35-liitrine õlipaak, millist tuli iga lennutunni tagant lisada 7,5 liitrit õli.
- Lend
Heß sai lennujuhtimistornist loa õhku tõusta ja lennuk startis täpselt 17.45 Saksa suveaja järgi.[6]
Heß proovinud lennukist väljumiseks poolikut surmasõlme teha, kuid tsentrifugaaljõud viis vere peast ja ta kaotas teadvuse. Teadvusele tulles seisis lennumasin püstloodis sabal.[7] Tema Messerschmitt Bf110E-2/N kukkus vastu maad kell 23.09 ja süttis põlema.[8]Heß laskus langevarjuga ühele Šoti rabale lõuna pool Glasgow'd[9] Floorsi talu lähedal, mis oli sihtkohast Dungavel House'ist 12 miili läänes. Maandumisel lõi ta end ära ja kaotas teistkordselt teadvuse. Talu tööline David McLean aitas ta jalule ja märganud lendurirõivaste all võõrast mundrit küsinud, kas ta on sakslane ja Heß vastanud heas inglise keeles: "Jah, ma olen hauptman Alfred Horn. Mul on tähtis teade Hamiltoni hertsogile." McLean aitas ta kotedžisse ja tema ema pakkus teed.[10] Uudis parašutistist levis ja peagi toimetasid kodukaitse liikmed ta autoga kodukaitse peakorterisse Glasqow' lähedal Busbus.[11]
ROC-i Šoti regiooni komandant major Graham Donald koos RAFi ohtivseriga veendusid kohapeal, et lennuk on uhiuus Me110, millelt oli relvastus maha võetud ja kütus otsas.[12]
Säilmed
Heßi Messerchmitt Bf 110E-2/N-it on (1999) alles kaks mootorit ja osa lennukikerest. Üks mootoritest paikneb Kuninglike Õhujõudude muuseumis Hendonis. Teine motoor aga Briti Impeeriumi Sõjamuuseumis Londonis.[13]
Viited
- ↑ Mankau, Heinz ja Peter Petrick. Messerschmitt BF 110/Me 210/Me 410: An Illustrated History. Atglen, Pennsylvania: Schiffer Publishing, 2003. ISBN 0-7643-1784-9., lk 323–327.
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:89.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:56.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:93.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:94.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:57.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:71.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:72.)
- ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimegaNesbiton ilma tekstita. - ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:75.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:76.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:76.)
- ↑ (Nesbit ja Van Acker 2009:89.)
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Nesbit14" ei kasutata eelnevas tekstis.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Nesbit55" ei kasutata eelnevas tekstis.Kasutatud kirjandus
- Roy Conyers Nesbit ja Georges Van Acker, "Rudolf Hessi lend. Müüdid ja reaalsus". Inglise keelest tõlkinud Hillar Tali. Olion, Tallinn 2009