Lennukimootor

Lennukimootor on lennukile paigaldamiseks kohandatud jõuallikas, mille teeb eriliseks suur võimsuse ja kaalu suhe ning võimalikult väikesed mõõtmed. Tänapäeval enim kasutusel olevad lennukimootorid on kolb- ja turbiinmootorid. Mõnel juhul kasutatakse jõuallikana ka rakett- või elektrimootoreid.

Turbiinmootorid

Lennunduses on enim kasutusel turbiinmootorid, millel on neli alamkategooriat: turboreaktiiv-, turbopropeller-, turbovõll (helikopterite)- ja turboventilaatormootor. Enim leiab kasutust turboventilaatormootor, mis kombineerib hästi säästlikkuse ja jõu. Turbiinmootori tööpõhimõte on järgmine: mootor imeb labamasina süsteemi (kompressori) abil õhu põlemiskambrisse. Järgnevalt pihustub põlemiskambrisse kütus, mis süüdatakse. Osa mootorisse tulevast õhust liigub ka põlemiskambriväliselt mootorist läbi. See õhk jahutab mootori põlemiskambri seinu väliselt, jahutab õõnsuste kaudu ka turbiini- ja selle staatorilabasid, millega tagatakse mootori pikaajaline töökindlus.

Kolbmootorid

Ainult kolbmootoriga lennukid olid laialt kasutusel kuni teise maailmasõjani. Tänapäeval kasutatakse kolbmootoreid üldiselt väiksematel lennukitel. Tehnika arengu tõttu kasutatakse suurtel lennukitel eranditult turbiinmootoreid, sest kolbmootor ei tagaks suurte lennukite vajalikku lennuvõimekust ega oleks majanduslikult kasulik.

Elektri- ja rakettmootorid

Elektrimootoreid kasutatakse lennunduses üha laiemalt. Rakettmootoreid kasutatakse lennukitel harva: peamiselt katsetustel või erivajaduse korral.

Lennukikütus

Peamiselt on kasutusel neli eri tüüpi lennukikütust: reaktiivkütus (JET A-1, tegelikult ka petrooleum), petrooleumkütusesegu (JET B), Avgas (lennukibensiin) ja bioõlikütus. Tavalist reaktiivkütust kasutatakse enamiku lennuki turbiinmootorites. Petrooleumkütusesegu on kasutusel militaarlennukitel. Avgas kütust kasutatakse kolbmootorites. Bioõlikütus on uudne lennukikütus, mis on alles katsetamisjärgus, esialgu on katsetatud bioõli ja petrooleumi segu.