Emil Henri Rathlef

Emil Henri Rathlef (10. veebruar/22. veebruar 1851 Põltsamaa3. veebruar 1933 Põltsamaa) oli Eesti vaimulik.

Ta õppis aastatel 18611869 Põltsamaal lähedal Kaarlimõisas eragümnaasiumis. Aastatel 18691876 õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust. Aastal 1871 oli ta Haapsalus, aastal 1872 Wiesbadenis koduõpetaja. Prooviaastal oli ta aastatel 18771878 Vändra Martini koguduses Ernst Johann Georg Sokolovsky juures ja Põltsamaa Niguliste koguduses Carl Peter Maurachi juures. Ordineeriti 19. märtsil/31. märtsil 1878 Viljandis õpetaja.

Ta oli aastatel 18781879 Kolga-Jaani Johannese koguduses adjunktõpetaja, aastatel 18791890 oli ta (introdutseeriti 7. jaanuaril/19. jaanuaril 1880) Kolga-Jaani Johannese koguduse õpetaja. Kuid seoses haigusega oli ta ravil: talvel 18811882 Sitsiilias, 18881889 ja 18891890 Genova lähedal Pelgris. Loobus aasta 1890 lõpus tervislikel põhjustel pastoriametist. Oli veel mitmes kohas ravil. Elas aastast 1907 Põltsamaal.[1]

IsiklikkuRedigeeri

Tema isa Carl Emil Rathlef oli Põltsamaal arst, emapoolne vanaisa oli ülemõpetaja Paul Sokolovski. Tema abikaasa Bertha Luise isa Woldemar Mickwitz oli Maarja-Magdaleena- ja Vara Brigitta koguduse õpetaja ning Tartu praostkonna praost, abikaasa vanaisa Dietrich Georg Mickwitz oli Koeru Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja, abikaasa teine vanaisa Eduard Johann Assmuth oli Torma- ja Lohusuu koguduse õpetaja.

ViitedRedigeeri

  1. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977