Ell Väärtnõu

Ell Väärtnõu (sündinud 6. novembril 1939 Haapsalus) on eesti arhitekt.

Elukäik

Ta õppis aastatel 1947–1954 Haapsalu 1. Keskkoolis, seejärel lõpetas 1959. aastal pedagoogikaerialal Tartu Kunstikooli. Samal aastal jätkas ta õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ning lõpetas selle 1965. aastal arhitektina.

Ta on töötanud Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis, aastatel 1967–1993 EKE Projektis, aastast 1993 AS Talones ning ühtlasi ka arhitektuuribüroos Väärtnõu ja Ringo.

Looming

Ta on projekteerinud Eesti arhitektuuriloo märgiliste teoste hulka kuuluvaid puhke-, ravi-, toitlustus-, kaupluse- ja keskusehooneid, elamuid ja eramuid.^[1] Ta kasutas oma projektides ühena esimestest Eestis madaltihedat hoonestust ning kõik tema Pärnu KEKi elamukvartalisse projekteeritud elamud tunnistati valmimisaastatel (1982, 1984 ja 1988) Eesti parimaks elamuks.

Sanatoorium Tervise I järk, Pärnu

Valmis 1966–1971, EKE Projekt, kaasautor Kaljo Vanaselja. "Pärnu sanatooriumi Tervis I järk on Väärtnõu esimene tööprojekt. Kujundatud on see 1960. aastatele omases internatsionaalses stiilis. Hoone kahel ülemisel korrusel on elutoad: I korrusel haldusruumid, polikliinik, söökla ja koosolekusaal".^[2]

Pansionaat Ravila 2a, Kuressaare

Valmis aastatel 1971–1973, EKE Projekt, sisearhitekt Helle Gans. "Tegu on ühekorruselise puitehitisega äärelinna elamurajoonis".^[3]

Pärlselja pioneerilaager-puhkekodu

Valmis 1967–1976, EKE Projekt. "Väärtnõu esimene suuremahuline iseseisev projekt oli Pärlselja pioneerilaager Eesti läänerannikul. I järk valmis aastal 1973 ja II järk aastal 1978. Seda ja Elva rannahoonet (1977) kavandades on ta lähtunud eesti puitarhitektuuri tavadest. Kompleksi kuuluvad magalad, klubi-söökla, haldushoone ja personali elamu".^[4]

Keskusehoone Ares

Valmimis aastatel 1975–1980, EKE Projekt, sisearhitekt Mare Puusepp. "Ehitatud Pärivere sovhoosile. Eritarbelised ruumigrupid on paigutatud keskse saali ja sellega külgneva fuajee ümber".^[5]

Ühiselamu Riia mnt 38, Viljandi

Valmimis aastatel 1976–1977, EKE Projekt. "Asub linna äärealal 5-korruseliste tüüpelamute rajoonis. Esindab neofunktsionalismi konstruktivistlikku suunda. Iseloomulikuks detailiks on plaanis 3-nurksed tagasiasted, mis on kujutatud lodžadeks".^[6]

Kauplus Jaama 9, Haapsalu

Valmimis aastatel 1979–1981, EKE Projekt. "Tegu on sajandivahetuse Haapsalu kuurordiehitiste laadi väikehoonega. Kaupluses on kaks eri suurusega müügisaali, kokku 152 m²".^[7]

Elamu Uus 13, Vändra

Valmimis 1983–1987, EKE Projekt. "See on esimene kolmest 20 korteriga elamust Uuel tänaval, kus valitseb uustraditsionalistlik vormikõne. Elamu koosneb kahest nihutatud korrustega sektsioonist, mille tüüpkorrusel paikneb neli korterit".^[8]

Pärnu KEK-i elamukvartal

Väärtnõu koostas 1970. aastail (koos Toomas Reinu ja Andres Ringoga) Pärnu KEK-i elamukvartali detailplaneeringu, milles kasutas Eestis ühena esimestest madaltihedat hoonestust. Ka hiljem Pärnusse kavandatud hooneis on ta arvestanud sealset varasemat funktsionalistlikku arhitektuuri: KEK-i ühiskodu "Kadri" (1979–1981) ning kooperatiivelamuid "Ave" (1984; mõlemad koos A. Ringoga) ja korterelamu "Tiit" (1988; kõik tunnistatud vastavalt 1982, 1984 ja 1988 Eesti parimaks elamuks).^[1] Kogu linnakut ei jõutud täismahus valmis ehitada, küll aga ehitati kaksikmajade kobara "Ave" (1980–1984) kordusi kvartalisse veel 1990. aastate alguseski. Tegu on neofunktsionalistlikus stiilis 24-korterilise hoonega, mis on ka Eesti esimene vaipelamu.^[9]

Muid töid^[1]

1972–1980 Põlva haigla, EKE Projekt
1974–1978 pioneerilaager-puhkekodu Ookean, Narva-Jõesuu, EKE Projekt
1975 Sõrve sovhoosi kontor
1977 Elva Rannahoone, EKE Projekt, hävinud
1980 Pärivere sovhoosi keskusehoone
1986 Imavere kolhoosi söökla
1988 Järva-Jaani kolhoosi söökla (1. korruse plaan), EKE Projekt
1989 Imavere kolhoosi kontor
1990 Võhandu kolhoosi kontor-söökla
1991 Võhandu kolhoosi keskus

Liikmesus

1969 Eesti Arhitektide Liit^[1]^[10]

Tunnustus

1982, 1984, 1988 Eesti parim elamu (Pärnu KEKi elamukvartalisse projekteeritud korporatiivelamute eest)
1984 Eesti NSV teeneline arhitekt
1985 I auhind ja hõbemedal, 1985. aasta III üleliiduline arhitektuuriülevaatus
1987 Plovdivi rajooni eriauhind ja hõbemedal, Sofia biennaal Interarch '87
2015 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia (pikaajalise uuendusliku, mitmekesise ja kontekstitundliku arhitektuuripraktika eest^[11]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Juta Lutsar. "Väärtnõu, Ell, arhitekt". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 609
↑ „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 131
↑ „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 52
↑ „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 151
↑ Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 140
↑ „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 175
↑ Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 13
↑ „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 160
↑ Mart Kalm. "Eesti 20. sajandi arhitektuur". Tallinn 2002. Lk 385, 386
↑ "Eesti Arhitektide Liit". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2018. Vaadatud 5. mail 2018.
↑ Parbus, Tiiu Parbus. Maalähedane ja konstruktivistlik. Sirp, 22. jaanuar 2016.

Kirjandus

"Ell Väärtnõu. Elamud 1979-1989". EKE Projekt. 1989 ESTER
Juta Lutsar. "Väärtnõu, Ell, arhitekt". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 609
"Ell väärtnõu. Pioneerilaager, Pärlselja, Eesti, 1967". // Ideological Equals. Women Architects in Socialist Europe 1945-1989. Toimetajad Mary Pepchinski, Mariann Simon. Routledge. 2016 Ideological Equals. Women Architects in Socialist Europe 1945-1989. Toimetajad Mary Pepchinski, Mariann Simon. Routledge. 2016

[Lutsar-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Juta Lutsar. "Väärtnõu, Ell, arhitekt". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 609

[2] „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 131

[3] „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 52

[4] „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 151

[5] Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 140

[6] „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 175

[7] Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 13

[8] „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 160

[9] Mart Kalm. "Eesti 20. sajandi arhitektuur". Tallinn 2002. Lk 385, 386

[10] "Eesti Arhitektide Liit". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2018. Vaadatud 5. mail 2018.

[11] Parbus, Tiiu Parbus. Maalähedane ja konstruktivistlik. Sirp, 22. jaanuar 2016.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]