Vikipeedia

Helle Gans

Helle Gans (sündinud 30. novembril 1940) on eesti sisearhitekt.[1]

Haridus ja töökäik muuda

Ta on lõpetanud 1959. aastal Tallinna 2. Keskkooli[2] ja 1966. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi sisearhitektuuri erialal.[3]

Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta aasta mööblikunstnikuna MEV Standardis. Aastatel 1967–1976 töötas ta sisustusarhitektina EKE Projektis, seejärel kuni 1992 kunstnikuna Kunstikombinaadis ARS.[1]

1991. aastal asutas ta koos abikaasa Taevo Gansiga büroo Stuudio GaDIS,[4][5] mida hiljem hakkas juhtima nende tütar Riia Oja, kes on samuti sisearhitekt.[5]

Ta on Eesti Sisearhitektide Liidu liige.[6]

Looming muuda

Diplomitööna valmis 1966. aastal Leila Pärtelpoja juhendamisel Tõravere observatooriumi külalistemaja kolmetoaline korter, mis mööblitootja Standard abiga ka ellu viidi. Gans pakkus toona nõukogude kontekstis värsket avatud köögiga elutuba. Mööblivabrikust Standard sai aastaks Gansi tööandja. Tema keskseks ülesandeks oli töö Toompea lossis tegutsenud Eesti NSV Ministrite Nõukogu Valge saali tammepuidust ja nahkkattega toolidega, mis kuulusid Riigikogu aegadest pärit Artur Perna ja Johann Ostrati kavandatud laudade juurde. Edasi liikus Gans 1976. aastani EKE Projekti.[1]

Taasiseseisvunud Eestis oli Gansidel perefirma Stuudio GaDIS. Kuigi Gansid tegid juba nõukogude perioodil mõned objektid koos, kulges nende loometöö siiski küllaltki erinevalt. Suurimaks ühistööks võib pidada läbi aastakümnete kestnud Pärnu sanatooriumi Tervis, mis vajas pidevat ajakohastamist ja ümbertegemist. Helle Gansi loomingut on kõige paremini tajuda sealses kultuurikeskuses, eriti just modernistlikus võtmes ehk siis funktsionaalselt asises saalis.[1]

Gans oli üks neist noortest autoritest, kelle teoste pärast saab rääkida 1969 alguse saanud näitusesarja “Ruum ja vorm” fenomenist. Näiteks 1972. üllatasid vaatajaid Gansi kollaseks värvitud metallist valmistatud, pjedestaaljalgadel seisvate kerajate tabloodega kellad, kus peale tavalise numbrilaua oli juures kas baromeeter või kalender ning mis mõjusid ootamatult rõõmsameelse tehnitsistliku ulmena.[1]

Gansi “ihuarhitektiks” võiks pidada EKE Projekti kolleegi Toomas Reinu. Gans lisas Reinu valgetele majadele ja hiilgavatele rütmidele pehmust ja sisemist nõtkust. Üks tuntumaid töid on Sverlovi-nimelise kolhoosi keskusehoone Tsoorus (1977), mis kujutas endast hämmastavalt mõjusat kompositsiooni. Väga menukaks sai aga Toomas Reinu poolt Pärnu KEKi elamusse kavandatud eesrindlik kodu. Selles olid ära jäetud ruumi jagavad vaheseinad, et pakkuda terviklikku ruumi pikkade vaadetega läbi koridori. Sisearhitekt tsoneeris ruumi hoopis eri kõrgustes kappidega ning pani magamistubadele lükanduksed. Valgusrikkus, kandilise mööbli rütmid, kappide lakke riputamine ning Estoplasti kerajad valgustid muutsid kodu tol ajal suisa eksootiliseks.[1]

Üheks Gansi silmapaistvamaks interjööriks oli lasteaed Trall Pärnus (1975–1978). Popipärase atmosfääriga lastesõbralikult avaras, valgusrikkas ja värvikirevas supergraafikaga kompleksis pakkus Gans esimesena välja senisest paindlikuma lahenduse, liites rühmaruumi ja muidu vaid lõunauinaku ajal tarvitatava magamisruumi, kasutades pimedamas ruumiosas ka ülalt tulevat valgust.[1]

Pärnu KEKi elamukompleksi eest pälvisid Gans koos Toomas Reinuga üleriigilise arhitektuuripreemia. Hiljem on Gansi ja Reinu kokku viinud näiteks Otepää Gümnaasiumi juurdeehitis (1998) ja spordihoone (2003) ning Munamäe vaatetorni kohviku (2005) kujundus. [1]

1976–1992 töötas Gans ARSis. Tol ajal tegeles ta mitme näituse kujundusega (Eesti NSV ekspositsioon NSV Liidu rahvusnäitusel Helsingis, Bulgaarias Plovdivis Eesti ekspositsioon rahvusvahelisel messil, mõlemad 1987).Ta oli ka ajaloomuuseumi Maarjamäel asunud lähiajaloo filiaali ruumide üldkujunduse (1987) autor.

Stuudio GaDISe kõrvalt jätkas Helle Gans 1980.–1990. aastatel ka autoridisaini loomist, kavandades ekstravagantseid peegleid, kelli, toole, kappe, laudu, nagisid.[1]

Helle Gansi looming demonstreerib, et keerukate poliitiliste olukordade kiuste oli Eesti sisearhitektuur ja unikaaldisain julge, eksperimentaalne ning kommunikatiivselt avatud. Suletud süsteemist hoolimata kavandas Gans ruume, mis pakkusid ärksaid lahendusi ja tundlikkust.[1]

Tunnustus muuda

Töid (interjöörid) muuda

  • 1967 Eesti NSV Ministrite Nõukogu Valge saale toolid Toompeal Tallinnas
  • 1968 NSV Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi pansionaat Moskva oblastis (koos Taevo Gansiga)
  • 1972 EKE VN pioneerilaager Pärlseljal
  • 1973 Eesti NSV Ministrite Nõukogu pansionaat Kuressaares
  • 1975 Harju KEK-i elektroonikatsehh Keilas
  • 1976 EKE Projekti kohvik Tallinnas
  • 1977 Sverdlovi-nimelise kolhoosi keskusehoone sisekujundus ja mööbel Tsoorus
  • 1977 Korter kompleksis Kuldne Kodu Pärnus
  • 1977–1983 sanatooriumi Tervis II etapp Pärnus (koos Taevo Gansi, Loomet Raudsepa ja Aet Maasikuga)
  • 1978 Pärnu KEK-i lasteaed Trall
  • 1979 Tallinna Näidislinnuvabriku söökla ja degusteerimiskompleks Saha-Lool (koos Taevo Gansiga)
  • 1981 Haidarkani lasteaed Kirgiisi NSVs
  • 1985 lasteaed Vikerkaar Valgevene NSVs
  • 1986–1987 Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali üldkujundus Tallinnas
  • 1991 G-galerii Tallinnas Narva maanteel (hävinud)
  • 1995 hotelli Central numbritoad ja mööbel Tallinnas (koos Taevo Gansiga)
  • 1997 Eesti Hoiupank Sillamäel
  • 1997 sanatooriumi Tervis söökla Pärnus (koos Taevo Gansiga)
  • 1998 Otepää Gümnaasiumi juurdeehitis
  • 1998 sanatooriumi Tervis kultuurikompleksi uuendus Pärnus (koos Taevo Gansiga)
  • 1998 reisilaeva Vana Tallinn laste mänguruum
  • 1999 sanatooriumi Tervis kohvikud, sisetänava planeering ja haljastus Pärnus
  • 2003 Otepää Gümnaasiumi spordihoone
  • 2005 Suure Munamäe vaatetorni kohvik Võrumaal
  • 2007 Viimsi Tervis Spa Hotelli juurdeehitise sisearhitektuuriprojekt (koos Taevo Gansiga)

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Karin Paulus (2017). Klassikud. Classics. Helle Gans ja Taevo Gans. Tallinn. Lk 10-13, 15-21.
  2. ↑ "Arhitekte Tallinna Reaalkoolist". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2018. Vaadatud 23. novembril 2016.
  3. ↑ EKA vilistlased. Sisearhitektuur
  4. ↑ "Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi uudiskiri 2010/3" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. november 2016.
  5. ↑ 5,0 5,1 "GaDIS. Helle Gans".
  6. ↑ Eesti Sisearhitektide Liit. Helle Gans
  7. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19593

Välislingid muuda

Fotod

Artiklid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Helle_Gans&oldid=6402901"