Elektriisolatsioon

Elektriisolatsioon on tõke, mis hoiab ära elektrilise kokkupuute (galvaanilise ühenduse) seadme osade vahel, samuti võimaluse puutuda elektriseadme pingestatud ja voolu juhtivate osade vastu. Niisuguse tõkkena kasutatakse tahkeid, vedelaid ja gaasilisi elektriisolatsiooni materjale ehk elektriisoleermaterjale:[1]

Mitut liiki plastidest kaabliisolatsioon
Keraamiline kõrgepingeisolaator

Tunnussuurused muuda

Elektriisoleermaterjale iseloomustavad elektrilised, mehaanilised ja füüsikalis-keemilised omadused ning parameetrid, näiteks

Elektriisoleermaterjalide kõige tähtsam tunnussuurus on kestvalt lubatav töötemperatuur, mis iseloomustab isoleermaterjali kuumataluvust.

Isolatsiooniklassid muuda

Temperatuuritaluvuse järgi jagunevad isoleermaterjalid järgmistesse kuumakindlusklassidesse.[2]

Klassi number väljendab kestvalt lubatavat temperatuuri, mida materjal peab taluma ettenähtud aja jooksul.

Kuumakindlus-
klass °C
Tähis Materjalinäiteid
90 Y Immutamata kiudmaterjalid (puuvill, siid, paber, papp)
105 A Sama, immutatud
120 E Epoksüvaik polüuretaan
130 B Anorgaanilised materjalid (vilk, asbest, klaasriie
155 F Sünteetilise lakiga immutatud klaasriie
180 H Räniorgaanilise lakiga immutatud klaasriie
200 N Teflon
220 R Sama mis klass 200

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ENE 2. köide, 1987
  2. Standard EVS-EN 60085:2008 (Electrical insulation – Thermal evaluation and designation)