Jagdpanzer Tiger (P) Elefant

Elefant

Elefant tehnilised andmed
Pikkus 8,14 m
Laius 3,38  m
Kõrgus 2,97  m
Kaal 65  t
Kiirus maastikul 8–10 km/h
maanteel 20–30 km/h
Käiguvaru maanteel 90 km
maanteel 150 km
Suurtükk 88 mm Pak 43/2 L/71,
50 mürsku
Kuulipildujad 2×7,92 mm MG 34,
600 padrunit
Soomus kuni 200 mm
Mootor 2x Maybach HL 120 TRM
Mootori võimsus 265–300 hj
Meeskond 6 inimest

Ferdinand (täisnimetusega 8,8 cm – Jagdpanzer Tiger (P) Ferdinand (SdKfz 184)) on Teise maailmasõja ajal Saksamaal toodetud tankihävitaja, mis 1944. aasta veebruarist sai nimeks Elefant ('elevant') täisnimega 8,8 cm – Jagdpanzer Tiger (P) Elefant (SdKfz 184).

Ferdinand Kubinka tankimuuseumis

Elefandid on 8,14 m pikad, 3,38 m laiad ja 2,87 m kõrged. Nende mootori võimsus oli 265–300 hobujõudu. Nad suutsid maastikul arendada kiirust 8–10 km/h ja maanteel 20–30 km/h. Tankimata suutsid nad läbida maastikul 90 ja maanteel 150 km. Nad olid relvastatud 88 mm tankitõrjekahuriga PaK 43/2 L/71, mis paiknes kere tagaosas liikumatus kinnises tornis. Masin kaalus 65 tonni. Enamus sellest tuli võimsa soomuse arvelt, mis oli külgedel ja taga 80 ning esiküljel 200 mm paks. Meeskonnas oli kuus liiget: komandör, juht, radist, kuulipildur ja kaks laadijat.

Ferdinand ehitati eksperimentaaltanki VK4501 (P) veermikule. Selle veermiku valmistas Ferdinand Porsche 1942. aastal, mil toimus konkurss tanki Tiger I loomiseks. Porsche järgi sai tank oma nimegi. VK4501 (P) kaotas sellel konkursil, kuid temast sai võimsaim tankitõrje liikursuurtükk maailmasõjas. Masinaid hakati ehitama Austria ettevõttes Steyr-Daimler-Puch Niebelungenwerke.

Esimene seeria, 91 masinat, valmis 8. maiks 1943 ja saadeti idarindele, kus 5. juulil 1943 algas Kurski lahing. Sakslased kaotasid selles lahingusse läinud 89 Ferdinandist 42. Kuigi nad hävitasid palju Nõukogude tanke (nad olevat puruks lasknud 502 Nõukogude tanki, 20 tankitõrjesuurtükki ja 100 välisuurtükki, esinesid nad mitmes mõttes üsna viletsalt. Esimese 4 päevaga langesid peaaegu pooled neist välja, põhjuseks peamiselt tehnilised probleemid ning miinide kahjustatud roomikud ja ülekanne. Otsesed lahingukaotused Nõukogude vägede vastu olid väga väikesed väga paksu soomuse tõttu, mis kaitses enam-vähem kõigi Nõukogude tankitõrjerelvade eest Kuid Ferdinandil puudus kuulipilduja ja igasugune teisene relvastus, mis muutis ta haavatavaks jalaväe poolt. Nõukogude vastupealetungi ajal langesid paljud Ferdinandid Punaarmee kätte, sest nad olid liiga rasked, et neid ära pukseerida. Osa läks taganemisel rikki ja tuli selletõttu maha jätta. Allesjäänud Ferdinande kasutati Dnepri joonel kaitsetegevuses 1943. aasta lõpus.

Allesjäänud Ferdinandid kutsuti tagasi tootjatehasesse, nad ehitati ümber, varustati kuulipildujaga ja neile anti uus nimi Elefant. Nende korpuse esikilpi lisati 7,92 mm MG-34 kuulipilduja, millest radist sai vajadusel tulistada. Kuulipildujal oli 600 padrunit. 1944 teenisid nad Itaalias, kuid seal osutusid nad vähetõhusateks, sest tohutu mass (65 t) ei lubanud neil kasutada enamikku Itaalia teid ega sildu. Varuosadest oli pidev puudus ja enamasti oli Elefanti kaotamise põhjuseks mitte vaenlase tegevus, vaid see, et sakslased ei saanud taganedes Elefanti kaasa võtta ja pidid ta ise hävitama. Üks kompanii Elefante sõdis 1945. aasta jaanuaris Punaarmee VislaOderi pealetungi ajal ja viimased sõdisid Zossenis Berliini lahingu ajal.

Otseses lahingutegevuses oli Ferdinand/Elefant kõige edukam tank Teises Maailmasõjas: nende kaotuste arv võrreldes vaenlase tankidega oli 1:10. Selle põhjustasid suur tulejõud ja väga paks soomus, mis osutusid eriti kasulikuks võitluses üks ühe vastu ja liikumatu kaitse korral. Seda muljetavaldavat keskmist tõmbavad alla tanki vähene mobiilsus ja mehaaniline ebakindlus, mistõttu tankikaotused väljaspool sõjategevust olid suhteliselt suured.

Tänapäevani on neist tankidest säilinud kaks. Üks Ferdinand langes Punaarmee kätte Kurski lahingus ja nüüd asub see Moskva lähedal Kubinka tankimuuseumis. Itaalias Anzio lähedal langes üks Elefant USA sõjaväe kätte ja see on näha USA sõjaväe suurtükimuuseumis, mis asub Marylandi osariigis Aberdeenis. Viimane neist taastati sellisesse seisukorda, mis võimaldab teda eksponeerida, alles aastail 20072008.

Välislingid muuda