Ava peamenüü

Egon Schiele [ˈʃiːlə] (12. juuni 1890 Tulln31. oktoober 1918 Viin) oli austria kunstnik. Ta oli Gustav Klimti protežee.

Egon Schiele
Self Portrait Egon Schiele 1914.jpeg
Autoportree 1914
Sünniaeg 12. juuni 1890
Sünnikoht Tulln
Surmaaeg 31. oktoober 1918 (28-aastaselt)
Surmakoht Viin
Rahvus austerlane
Tegevusala maal
Kunstivool ekspressionism
Mõjutatud Gustav Klimt
Mõjutanud Oskar Kokoschka

Schiele oli 20. sajandi üks juhtivaid figuurijoonistajaid. Ta on tuntud oma teoste intensiivsuse poolest. Ta tegi endast palju autoportreesid ning on tuntud oma graafilise stiili, moondunud figuuride ja kujutatud tegelaste poolest, kes panevad klassikalise ilu mõiste proovile. Ta oli Austria ekspressionismi üks juhtfiguure ning märkimisväärne joonistaja (väljendusvahendiks peenike terav joon). Tema lühikest elu saatsid konfliktid ja skandaalid nii eraelus kui ka kunstis, mis kajastusid viimases erootika ja psühholoogilise rõhuasetuse näol[1]. Kuigi Schiele tegutses Viinis ajal, kui seal viljeleti lokaalselt iseloomulikku Viini juugendstiili, on Schiele teosed ekspressionistlike tunnustega. Ta moonutab oma figuure ja valib välja väljakutsuvad vaatepunktid ja hiilgavad värvid. Värvid ongi Schiele jaoks kõige ekspressiivsemad vahendid maalikunstis[2].

Sisukord

Elu ajatelgRedigeeri

Egon Schiele sündis 12. juunil 1890 Tullnis, mis on väike linn Viini lähedal[3].

Ta oli raudteejaamaülema Adolf Eugeni ja Marie Schiele (neiupõlvenimega Soukoup) kolmas laps. Tal oli kaks vanemat ja üks noorem õde – Elvira, Melanie ja Gerti (Gertiga olid tal verepilastuslikud suhted). Schiele joonistamisanne ja produktiivsus avaldus juba lapsena, kui ta joonistas ronge nii palju, et isa Adolf otsustas tema visandiraamatud hävitada. Pärast tema vaimselt ebastabiilse isa surma 1905. aastal, sai Schiele eeskostjaks onu Leopold Czihaczek, kes polnud küll tema kunstikalduvustest vaimustunud, ent nentis tema andekust. Koolis oli Schiele häbelik ja vaikne; kuna ta oli kehv õpilane, käis ta endast nooremate klassis.

Varajases teismeeas näitas Schiele koolis huvi üles vaid joonistamise vastu. Isa surma elas ta väga raskelt üle. Sel perioodil maalis ta arvukalt töid, seehulgas oma esimesed autoportreed. Arvatakse, et autoportreede maalimine peale traagilist läbielamist oli ainus viis tegeleda leinaga ja täita kaotusest tekkinud tühimik. Oma emaga ta lähedane ei olnud, pigem oli nende suhtlus konfliktne terve Schiele elu[3].

1906. aastal hakkas ta õppima Viini kunstkäsitöökoolis (Kunstgewerbeschule), seal soovitati tal astuda kunstiakadeemiasse (Akademie der Bildenden Künste), kus tema peamiseks õpetajaks sai väga konservatiivne Christian Griepenkerl. Sealne akadeemilise laadi peale surumine ei sobinud aga omanäolisele Schielele, nii et ta lahkus akadeemiast kolme aasta pärast koos mitme teise õpilasega.

Schiele hakkas huvi tundma Klimti stiili ja Viini Setsessiooni rühma kunstnike vastu[3].

1907. aastal tutvus Schiele Gustav Klimtiga, kes pidas noort kunstnikku väga andekaks, hakkas tema mentoriks ning tutvustas talle kunsti- ja käsitööettevõtet Wiener Werkstätte, mis oli tihedalt seotud Viini Setsessiooniga. Klimt pidas Schielet endast paremaks joonistajaks ja ostis mitu tema teost, et soodustada Schiele loomevabadust. Schiele varasemates teostes on tunda Klimti ja juugendi mõjusid, hiljem muutus see aga omanäolisemaks, jõulisemaks ja ekspressiivsemaks.

1907. aastal on esimest korda mõjutatud Klimti stiilist. Klimt eeskujuks võtta oli juba iseeneses mässumeelne akt Griepenkerli ja akadeemia kui institutsiooni vastu. 1908. aastal eksponeeris ta esimest korda Klosterneuburgis oma töid[3].

Klimt kutsus Schiele osalema Viini 1909. aasta näitusel (Kunstschau), kus viimane vaimustus Edvard Munchi, Vincent van Gogh ja Jan Tooropi teostest. Edaspidi oli ta kunstimaastikul väga aktiivne – ta asutas samal aastal kunstnike rühmituse Neukunstgruppe koos teiste kunstiakadeemia (Akademie der Bildenden Künste) akadeemilises õpetamisstiilis pettunud õpilastega, osales Setsessiooni ja Neukunstgruppe ühisnäitustel, tutvus kunstikaupmeeste ja kaasaegsete nimekate kunstnikega.

1909 osales ta ka esimesel Neukunstgruppe näitusel Pisko Galeriis, mis oli Schiele esimene suur võimalus osaleda märkimisväärsel kunstinäitusel. Neli tema teost oli näitusel esindatud Oskar Kokoschka kõrval. Pärast näitust, mis Schiele jaoks ei olnud väga edukas, lahkus kunstnik Neukunstgruppest. 1910. aastaks oli Schiele leidnud endale omase stiili. 1911. aastal avaldati Schiele kohta esimene publikatsioon[3].

1911. aastal kohtus neiuga – kellest sai tema kauaaegne armuke ja modell – 17-aastase Walburga (Wally) Neuziliga. Koos põgenesid nad Viini klaustrofoobilisest miljööst väiksesse linna Český Krumlov (Krumau) Böömimaal. Linnaelanikud aga ei kiitnud nende elustiili heaks, sealhulgas fakti, et Schiele kasutas modellidena kohalikke teismelisi tüdrukuid, ja nad kolisid Wallyga Viini lähistele Neulengbachi. 1912. aastal süüdistati Schielet alaealise tüdruku ahistamises. Arreteerimise käigus leiti ateljeest suurel hulgal joonistusi, mida peeti pornograafilisteks. Ahistamissüüdistusest loobuti, aga ta mõisteti süüdi pornograafiliste joonistuste eest ja pidi veetma 24 päeva vanglas, kus valmisid ka mitmed vangistust käsitlevad teosed.

Schiele kasutas tihti väga noori modelle, kes poseerisid alasti erinevates ebamoraalsuse all ristitud poosides. Alates 13. aprillist (1912) oli Schiele 3 nädalat vahi all Neulengbachis ning tema erootilised joonistused konfiskeeriti. Kohtuotsusega ta küll vangistati kolmeks päevaks, aga lasteahistamise süüdistused tühistatakse[3]. Kuigi tema erootilisi teoseid iseloomustati grotesksetena, kutsuti Schielet siiski "pornograafiks"[2].

1912 avastasid ka mõned mõjukad kollektsionäärid Schiele ning tema rahaline seis paranes. Samal perioodil avastas Schiele ka ajakirja Die Aktion asutaja Franz Pfemfert ning 1916 ilmus ajakirja number, mis oli täies ulatuses pühendatud Schielele. See on oluline, sest nii jõudsid Schiele ja tema teosed väga laia lugejaskonnani[3].

 
Egon Schiele 1914. aastal

1913. aastal toimus esimene Schiele isikunäitus Müncheni uue kunsti galeriis. Samal aastal liitus ta Austria kunstnike liiduga (Bund Österreichischer Künstler). Osales mitmel näitusel Budapestis, Kölnis, Dresdenis, Pariisis ja Roomas.

1914. aastal ajakirjas Die Aktion ilmunud manifestis kirjutas 19-aastane Schiele: "Uus kunstnik on ja iga hinna eest peab olema tema ise, ta peab olema looja, ta peab ise rajama aluse möödunud traditsioonist mõjutamata. Siis ta on uus kunstnik."[3]

1914. aastal kohtus ta Viinis protestantliku kodanlasperekonna Harmsiga, kellel oli kaks tütart, kellest ühega otsustas Schiele abielluda. Kui ta teatas enda ja Edithi kihlumisest elukaaslasele Wallyle, jättis viimane Schiele maha ja nad ei kohtunud enam kunagi. Schiele oli sellest väga murtud, kuna oli arvanud, et abiellumise järel kestab tema suhe Wallyga edasi.

1915 läks Schiele lahku pikaaegsest kaaslasest (4 aastat) Wally Neuzilist, kes oli talle partner nii eraelus kui ka modell tema (enamasti erootilistel) maalidel. Samal aastal abiellus Schiele Edith Harmsiga[3].

Edith ja Schiele abiellusid, paar päeva pärast nende pulma sai Schiele sõjaväekutse ja pidi kohe minema Prahasse, hiljem Mühlingisse. Tema töökohustuste hulka kuulus venelastest sõjavangide valvamine, keda ta ka maalis ja joonistas. Komandör Karl Moser andis sõdurist kunstnikule isegi ruumi, mida too sai ateljeena kasutada. Sõjaväekohustuste täitmise ajal osales ta siiski ka mitmel näitusel.

Alates 1915 oli Schiele sõdur Prahas, hiljem Viinis. Märtsist novembrini kirjutas Schiele sõjapäevikut (1916). On oluline rõhutada, et kuigi Schiele ei võtnud poliitilistel teemadel väga sõna, ei olnud ta apoliitiline. Juba fakt, et ta töötas ka Franz Pfemfetile, kes oli poliitiline aktivist, ja tema ajakirjale, näitab Schiele poliitilisust. Ta ei olnud sõja poolt ega vaimustunud rahvusluse ega rassi diskrimineerimise ideedest. 1915–1917 maalis väga vähe[3].

1917. aastal oli Schiele tagasi Viinis ja osales väga edukalt viiekümne teosega Setsessiooni 49. näitusel. Tema maalid olid väljas peasaalis ja näituseplakatil.

1918. aasta 6. veebruaril suri tema suur eeskuju Gustav Klimt. Märtsis saatis teda suur edu näitusel – enamik näitusel eksponeeritud teostest müüdi maha[3].

1918. aasta sügisel jõudis 20 miljonit inimelu nõudnud Hispaania gripi epideemia Viini. Edith, kes ootas last, suri 28. oktoobril, Schiele kolm päeva pärast seda.

Schielet iseloomustatakse kui hüpertundlikku isiksust ja kui prohvetit, kes nagu oleks ette näinud vältimatut Euroopa katastroofi. Kunstniku ellu ja loomingusse tungis vägagi sageli surma temaatika ning isegi tema erootiliste teoste kohta on öeldud, et viimased peegeldavad surma kohalolu[2].

LoomingRedigeeri

AutoportreeRedigeeri

Schiele tegi arvukalt autoportreid – saja ringis. Reinhard Steineri arvates ei ole Schiele teosed ei autobiograafilised reportaažid, ega kujuta kangelaslikkust ega enesejumaldamist (mõne erandiga varajastes teostes aastatel 1905–1907). Seda ebatavaliste pooside, tundeliste žestide ja ühtse "mina" (kunstnik versus kunstnik portreel) puudumise pärast. Varajase perioodi autoportreesid iseloomustab grandioosne ja ekshibitsionistlik vaade enesele, mis Steineri sõnul kompenseerib Schiele kalli isa kaotust ja tema tunnustuse igatsust. Klimti perioodil tehtud autoportreedes (tinglikult 1910–1913) on rohkem pinget ning sellepärast võib olla neid raskem ka autoportreedena tuvastada. Selle perioodi kunstnik autoportreeris end askeetlikult saledana, tema figuur on väändunud, näoilme sünge, veider ja tundmatu[3].

Schielele on omane neutraliseerida pildi taust (loobuda ruumilisusest), mis teeb figuurid ühedimensiooniliseks ning seeläbi näevad kehad välja haavatavad ja liigutused on närvilised. Kuigi Schiele mõnes autoportrees võib välja tuua objektiivselt erootilise sisu ning ihade käsitlemise, siis ei saa seda kõikidele (akt-auto) portreedele omistada. Schiele oli pigem enese analüüsija/looja, kes otsis ennast ja oma spirituaalset substantsi[3]. Schiele erootilised teosed (mitte ainult autoportreed) kirjeldavad seksuaalsusest põhjustatud kannatusi, mehe ja naise vahelise suhte patupoolt[2].

Maastiku- ja linnavaatedRedigeeri

Pärast 1915. aastat hakkas senine süngus Schiele teostest taanduma. Tundub, nagu oleks kunstnik vastandunud verisele reaalsusele (I maailmasõda), pöördudes maalima linna- ja maastikuvaateid. Siiski ei saa Schiele puhul rääkida reaalsuse objektiivsest kujutamisest, vaid selle teatavast moonutamisest. Seda muidugi ka sellepärast, et Schielele oli tavaks maalida mälu, mitte vaate järgi. Kuigi selle perioodi varajased maastiku kujutused on enamasti külmades värvides, siis see muutus hilisemal perioodil ning Schiele värvipaletile ilmuvad soojemad värvitoonid (näiteks 1917. aasta maal "Neli puud")[3].

Ka Schiele linnavaated läbisid loodusvaadetega sarnase protsessi[3]. Schiele linnavaated on rahulikuma kontrastsusega, isikupärase vaatepunktiga, mõtiskleva ja melanhoolse meeleoluga[2]. Kunstnik jäi linnavaadete maalijana alati n-ö provintsi poisiks, sest ta armastas väikeseid linnu ja külasid ning eelistas just neid kujutada oma ajast hoolimata (selle aja moodsad kunstnikud kujutasid just suurlinnu ja liiklust-liikumist). Schiele ei maalinud moodsaid linnasid – tema piltidel puuduvad suitsevad korstnad, vabrikud, tehased ning üleüldse viited moodsale tehnoloogiale. Schiele kurva ilmega linnavaated kirjeldavad kunstniku enda siseelu, mitte objektiivset ajaloolist hääbumist. Linnade surnud väljanägemine tuleneb Schiele valitud linnusilma perspektiivist[3].

Schiele ja KlimtRedigeeri

Schiele suhestus Klimti kunstiga läbi stiili ja motiivide[3]. Nende tutvuse algusaastatel võttis Schiele palju Klimti avangardistlikke stiilielemente ka enda teostesse üle. Ta andis klimtilikule erootikale oma teostes agressiivsema ja traagilisema kuju. Tema käe läbi omandas malbe Viini versioon art nouveau'st närvilise ja pöörase stiili ning lõpuks nurkliku teravuse[2]. Klimt ja Schiele jagasid paljusid oma modelle ning ühest neist, Wally Neuzilist sai partner Schielele ka pikemaks ajaks[4]. Alates aastast 1909 jättis Schiele klimtiliku elegantse joonelise selguse seljataha ja alustas joonistamist stiilis, mille kohta isegi Klimt kommenteeris, et tegemist on meistri stiiliga. Klimt ja Schiele kohtusid esimest korda arvatavasti 1910. aastal. Schiele pakkus Klimtile, et kunstnikud võiksid omavahel teoseid vahetada – Schiele annaks mitu oma joonistust ühe Klimti oma vastu. Klimt olevat seepeale teinud komplimendi Schile joonistamisoskuse kohta ja öelnud, et see on tema omast palju parem. Vahetus siiski toimus ja Klimt ostis isegi paar joonistust Schielelt juurde[3].


Schiele vaatepunktRedigeeri

Palju on räägitud Schiele eripärast, valides vaatepunkti. Ebatavaline vaatepunkt on tihti nüanss, miks figuurid tunduvad deformeerunud ja kummalised, poosid ebatavalised ja tulnukalikud. Schiele väga harva vaatles oma modelle terves ulatuses või eestvaates. Vahel kasutas Schiele redelit, et saada vaatepunkt modellidele ülalt. Schiele modellide ebainimlike pooside taga ei nähta loomulikkust, vaid kunstniku korraldust. Modellid on kunstnikule haavatavalt paljastatud ning nad ei tundu tavaliselt lõõgastunud, vaid pinges. Tihti on modelli pilk suunatud vaatajale[3].

Arvatakse, et Schielele võis inspiratsiooniallikaks ja kehakeele joonistamisel tihti aluseks olla vaimuhaigete inimeste patoloogiline kehakeel. Selle huvi tekitas temas sõber Erwin Osen, kes käis seda haigete peal õppimas. Osen oli ka oma isikliku ekspressiivsusega mõjutanud Schiele figuuride kujutamist. Lisaks leidis Schiele inspiratsiooni teatraalsusest ja tantsust. Kunstniku inspiratsiooniallikatest kõnelevad tema kollektsioneeritud kunstiteosed. Ta omas mõningal määral eksootilist või folkloorset kunsti, idamaiseid puulõikeid ning Viini suurimat kogu Jaapani pornograafiat[3].

GaleriiRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Egon Schiele Biography, Art, and Analysis of Works. The Art Story". Kasutatud 3.12.2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ruhrberg, Karl; Schneckenburger, Manfred; Fricke, Christiane; Honnef, Klaus; Walthet, Ingo F. (ed.) (2005). ART of the 20th Century. Köln: Taschen. 
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 Steiner, Reinhard (2017). Egon Schiele. Köln: Taschen. 
  4. "Gustav Klimt and Egon Schiele's Twisted Fates in Paint. The Art Story". Kasutatud 3.12.2017.