Margrete Sambor

Margrete Sambor (ka Margaret Sambor, Margaret Sambiria, Margrete Sambiria; taani keeles Margrethe Sambiria või Sambirsdatter, poola keeles Małgorzata Sambiria (Samborówna), kašuubi keeles Margaréta) (umbes 1230 – 1. detsember 1282) oli Taani kuninganna, kuningas Christoffer I naine, kes valitses regendina oma poja Erik V Klippingi eest. Hiljem nimetas Erik V ta Eestimaa emandaks, sellena andis ta 1265. aastal käsu rajada Tallinna esimene linnamüür (nn Margareti müür). Kuningannana oli tema hüüdnimi Taanis Margrethe Sprænghest ehk "Hüppav hobune".

Margrete Sambori oletatav portree (miniatuur) 1282. aasta Lübecki õiguse käsikirjast Tallinna linnaarhiivis

Margrete Sambori haud Bad Doberani kloostris. Hauaplaat pärineb 13. sajandist

Perekond

Margrete sündis 1230. aasta paiku vendi kašuubide valitseja Sambor II (keda on tituleeritud nii hertsogiks kui ka vürstiks) ja tema naise Mecklenburgi Mechtildi tütrena. Perekond valitsesid Pomereelia hertsogkonda (nimetatud ka vürstkonnaks).

Tema isapoolsed vanavanemad olid Pomereelia hertsog Mestwin I (Mścisław, ladina Mestvinus dux Pomeraniae, poola Mściwój I gdański või Mszczuj I) ja tolle naine Swinislawa. Tema emapoolsed vanavanemad olid Rostocki valitseja ja Mecklenburgi vürst Heinrich II Borwin ning tolle naine emand Kristina Skånest, kes uusimate andmete põhjal kuulus Ida-Taani vägevasse Galeni aadlisuguvõssa ning oli suguluses ka Sjællandi saare Hvide suguvõsaga.

Oma kreeka päritolu eesnime, mis oli tollal Põhja-Saksamaal ja Poolas veel suhteliselt haruldane, sai Margrete emapoolsete Skandinaavia sugulaste järgi. Oletatavasti olid eeskujuks tema tädi, Schwerini krahvinna, ja vanatädi, Rügeni vürstitar. Skandinaaviasse jõudis nimi Margrete 11. sajandi lõpul Rootsi kuninga Inge I pere kaudu.

Margrete nooruses oli sõjaline konflikt tema isa ja venna Swantopolk II (poola Świętopełk II Wielki, kašuubi Swiãtopôłk II Wiôldżi) vahel. Seetõttu sai Margrete muidu meestele reserveeritud hariduse, millesse kuulusid ratsutamine ja relvakasutus.

Kuninganna

1248. aastal läks Margrete mehele Taani printsile Christofferile, kes oli Taani kuninga Valdemar II ja Portugali Berengária noorim poeg. Tema abikaasa astus Taani troonile 1252. aastal Christoffer I nime all, kuna tolleaegne agnaatiline päriluskord pärandas trooni kõigepealt kuninga nooremale vennale ning alles siis kuninga poegadele. Eelmise kuninga Abeli pojad sellega siiski ei leppinud. Margrete krooniti Lundis koos Christofferiga.

Regent

1254. aasta paiku algas Christoffer I tüli mõjuka Lundi peapiiskopi Jakob Erlandseni, Christofferi nõo Erik Abelsøni ning Holsteini krahvidega. 1256. aastal püüdis Margrete koos isaga osapooli lepitada, kuid katse ebaõnnestus. Puhkenud kodusõda kestis Taanis 1256–1274.

Christoffer I suri 29. mail 1259 Ribes. Kuulduste põhjal ta mürgitati. Kuna Christofferi poeg ja pärija Erik V Klipping oli veel alaealine, valitses Margrete 1264. aastani regendina.

Eriku troonileastumine rikkus agnaatilisel pärilusel põhinevaid varasemate kuningate järglaste õigusi. Samas oli suhteliselt kerge eirata kuningas Abeli järglaste nõudeid, kuna neid määrisid vennatapp ja mõrv. Sellele vaatamata kindlustas Christoffer oma valitsusajal poja trooniletõusu. Ehkki Erik V Viborgis kuningaks krooniti, tekkis sellest tõsine tüli, mis kestis mitu põlve. Lõpuks suutis Christofferi liin siiski Taani troonile jääda.

Margrete päris Christofferilt tüli peapiiskop Jakob Erlandseni, hertsog Erik Abelsøni ja Holsteini krahvidega. Piiskop Erlandsen püüdis tagada toetust kuningas Abeli poegadele, pannes kõik Erik V kroonimisel osalenud piiskopid kirikuvande alla, ent jäi Margretele alla ja pagendati maalt. Sama juhtus Roskilde piiskopi Peder Bangiga.

Margretel tuli jätkata võitlust ka juba ta mehe eluajal Peder Bangi pagendamise ajendil aprillis 1259 Taani tunginud Rügeni vürsti Jaromar II-ga, kes toetas Taani kuninga ja kiriku vastasseisus kirikut. Mais rüüstas Jaromar Kopenhaagenit. Kuningas Christofferi surma järel kogus Margrete Sjællandist talupojaarmee. Jaromar purustas selle 14. juunil 1259 Næstvedi lahingus. Sjællandi järel rüüstas Jaromari vägi Skånet ja Lollandi saart, Bornholmi saarel aga põletas kuningliku Lilleborgi linnuse koos ligi 200 Taani sõjamehega. Bornholmil pussitas Jaromari keegi naisterahvas ning ta suri, mis oli Margretele suur kergendus.

Võitnud Erlandseni, tundis Margrete end piisavalt tugevana, et Abeli järglasi Schleswigis rünnata, kuid see ettevõtmine ei läinud sama hästi kui eelmine, kuna tema vastastele tuli appi Holstein-Itzehoe krahv Gerhard I. Pärast lüüasaamist Danevirkest lõunas toimunud Lohede lahingus 28. juulil 1261 olid Margrete ja noor Erik mõnda aega Holsteini krahvi käes Hamburgis vangis. Braunschweigi hertsogi Albrechti abiga õnnestus neil peagi põgeneda.

Eriku trooniletõusu järel taandus Margrete Eestimaa emandaks, kuid arvatavasti ei kaotanud ta mõju kuninga üle.

1263. aastal sundis vaen Erik V ja üle-eelmise Taani kuninga Abeli järeltulijate vahel Margretet kirjutama paavst Urbanus IV-le, et too lubaks naistel Taani trooni pärida. See lasknuks Eriku õdedel saada kuningannaks, kui Erik surema juhtub. Tol ajal ei olnud Erikul veel lapsi. Urbanus IV nõustus.

Margretel oli oskusliku ja valgustatud valitseja maine. Tema hüüdnimed Sprænghest ("hüppav hobune") ja Sorte Grete ("Must Grete") viitavad ühe tõlgenduse järgi tahtejõulisele ja energilisele isiksusele. Samas kõneldakse ka, et esimese hüüdnime pälvis Margrete, kui sõjaväe kiirmarsi ajal (või vaenlaste eest põgenedes) hobuse surnuks ratsutas, teise aga oma mustade juuste pärast.

Elu lõpupoole leppis Margrete taas kirikuga. 1270. aastal tegi ta palverännu Rooma. Rostocki Püha Risti kloostri asutamislegendi järgi tõi ta sealt kaasa tüki Jeesuse ristipuust, mille oli saanud paavstilt. Risti annetas Margrete kloostrile, kuhu ta jäi ka ise pikkadeks aastateks.

Margrete suri 1282. aasta 1. detsembril ning maeti tsistertslaste Bad Doberani kloostrisse Läänemere rannikul nüüdsel Saksamaal.

Lapsed

Margretel ja Christofferil oli kolm last:

• Matilda (suri 23. aprillil 1299 või 19. novembril 1300), abiellus Brandenburg-Salzwedeli markkrahvi Albrecht III-ga.
• Margaret (suri 1306), abiellus Holstein-Kieli krahvi Johann II-ga.
• Erik V Klipping (1249–1286).

Kirjandus

• Hanna Wacker: Margareta Sambiria. Lebensroman einer Königin. Christians, Hamburg 1986, ISBN 3-7672-0944-6 (Nachdr. d. Ausg. Flensburg 1947)
• Theodor Pyl: Margaretha – Allgemeine Deutsche Biographie (ADB). Band 20, Duncker & Humblot, Leipzig 1884, S. 321 f.
• Kr. Erslev: Margrethe Sambiria. – Dansk biografisk leksikon. (taani keeles), 1. trükk (1887–1905), Bd. 11, S. 114f.
• Michael Bregnsbo og Kurt Villads Jensen Det danske imperium Storhed og Fald 2005 ISBN 87-11-11879-2 (norra keeles)

Välislingid

• Margrete Sprænghest Dansk Biografisk Leksikonis, Projekt Runeberg
• Pitser (kollane vaha)
• Pitser (punane vaha)

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Margaret Sambiria, ingliskeelset artiklit en:Swietopelk II, Duke of Pomerania, saksakeelset artiklit de:Margarete Sambiria, saksakeelset artiklit de:Jaromar II., norrakeelset artiklit no:Margarete Sambiria, prantsuskeelset artiklit fr:Marguerite Sambiria, prantsuskeelset artiklit fr:Jaromar II de Rügen, hollandikeelset artiklit nl:Margaret Sambiria, taanikeelset artiklit da:Margrete Sambiria, taanikeelset artiklit da:Jaromar 2. af Rügen, islandikeelset artiklit is:Margrét Sambiria, poolakeelset artiklit pl:Małgorzata Sambiria ning poolakeelset artiklit pl:Jaromar II seisuga 10. august 2011.