Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted
Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted on põhimõtted, mis on aluseks Eesti riigi ja põhiseaduse olemusele.[1] Eesti konstitutsioonis pole sõnaselget aluspõhimõtete loetelu esitatud ja õiguskirjanduses on sel teemal mitmeid käsitlusi, mistõttu on põhiseaduse aluspõhimõtete puhul tegu avatud kataloogi ehk loeteluga. Riigikohtu praktikas on välja kujunenud kataloog, mis käsitleb nelja aluspõhimõtet: inimväärikust, demokraatiat, õigusriiklust ja sotsiaalriiklust.[2]
Inimväärikus muuda
Inimväärikust käsitletakse nii iseseisva põhiõigusena kui ka tõlgendusalusena teiste põhiõiguste lahtimõtestamiseks.[3] Inimväärikus on terviklik põhiõigus, mida tuleks püüda kõige vähem riivata.[4]
Inimväärikus kätkeb mitmeid elemente ehk alapõhimõtteid:
- füüsilist puutumatust;
- inimlikke elutingimusi;
- inimeste õiguslikku võrdsust;
- üksikisiku identiteedi säilitamist;
- isiku õigust vabalt otsustada;
- haldusmenetlust.[5]
Demokraatia muuda
Demokraatia on riigivõimu lähtumine rahvast ja selle tahtest.[3] Demokraatia taotleb avaliku võimu õiguspärasust.[6] Riigikorralduses tähendab see avaliku võimu tasakaalustatud jaotust täitevvõimu, seadusandliku võimu ja kohtuvõimu vahel.[7] Eesti on põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia.[3]
Demokraatia alapõhimõtted on:
- rahvas kui kõrgeima võimu kandja ja esindusdemokraatia;
- enamusreegel ja vähemuse kaitse;
- riigiaparaadi legitimeerimine ja poliitiline vastutus;
- hääletamis- ja kandideerimisõigus;
- demokraatia läbipaistvus ja kaitse.[5]
Õigusriik muuda
Õigusriigi põhimõte keskendub riigivõimu sisu, selle piiride ja toimimise viisi reguleerimisele.[6]
Õigusriigi põhimõtte puhul on olulised mitmed tunnused, mida saab käsitleda õigusriigi alapõhimõtetena. Need on:
- proportsionaalsus;
- võimude lahusus ja tasakaalustatus;
- õiguskindlus;
- halduse seaduslikkus;
- õiguskaitse tagatus sõltumatute kohtute poolt.[5]
Eesti on põhiseaduse järgi kodanlik-liberaalne õigusriik, mis vastab õigusriigi formaalsele mõistele laiemas tähenduses. Kui õigusriigi formaalne põhimõte kitsamas tähenduses nõuab pelgalt seadusi, mida riigis järgitakse, siis kodanlik-liberaalse õigusriigi põhimõte nõuab eelnevale lisaks isikute põhiõigusi, järelevalvet põhiseaduslikkuse üle, võimude lahusust, sõltumatuid kohtuid ja seaduste alusel toimivat haldust.[5]
Sotsiaalriik muuda
Sotsiaalriikluse põhimõtte eesmärk on tagada abi neile, kes ise ei suuda enda esmavajadusi täita.[8] Sotsiaalriigi põhimõte koosneb mitmest ideest. Peamiselt kohustab see avalikku võimu hoolitsema abivajajate eest, aga nõuab kodanike sotsiaal-majandusliku heaolu parendamist ka siis, kui minimaalsed vajadused on juba täidetud. Sotsiaalriigi põhimõte lähtub inimestele võrdsete võimaluste loomisest ja heaolu jaotamisest.[3]
Sotsiaalriigi objektiivne dimensioon hõlmab avaliku võimu kohustust püüda saavutada ühiskonnas sotsiaalne õiglus, subjektiivne dimensioon aga hõlmab puuduse all kannatava isiku põhiõigust riigi abile.[5] Seejuures peab riik leidma tasakaalu selle vahel, et kodanikele oleks tagatud esmavajadused, kuid samas ei piirataks sel eesmärgil ebamõistlikult ettevõtlust.[3]
Lisapõhimõte muuda
Peale eeltoodud aluspõhimõtete on Riigikohus oma praktikas esile toonud rahvusriigi põhimõtte, mida õiguskirjanduses on käsitletud ka rahvusliku identiteedi säilitamise või Eesti identiteedina. Seega võib ka rahvusriigi põhimõtet pidada põhiseaduse aluspõhimõtteks.[2] Rahvusriigi põhimõtte ideeks Eesti mõttes on tagada eestlaste kui rahvuse identiteedi püsimajäämine.[5]
Viited muuda
- ↑ Narits, R., Kalmo, H., Madise, L. Sissejuhatus. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj. 5. vlj. (2020).
- ↑ 2,0 2,1 Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Kalmo, H., Kask, O. Paragrahv 10. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj. 5. vlj. (2020).
- ↑ RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Ernits, M., Jäätma, J. Põhiseaduse aluspõhimõtted ja riigikorraldusõigus. – Sootak, J. Õigus igaühele: teejuht Eesti õigusesse ja õigusteadusesse. Tallinn: Juura 2017.
- ↑ 6,0 6,1 RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132
- ↑ RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-11/94, p I
- ↑ RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14