Ava peamenüü

Proportsionaalsuse põhimõte on õiguse üldtunnustatud printsiip, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduses on proportsionaalsuse printsiip tuletatud §-s 11.[1]

Õiguse üldtunnustatud põhimõtted on tuletatud õigusest endast ja neile peab vastama nii seadusandlus kui ka õiguse rakendamine. Avalik võim on seotud õiguse kui tervikuga, kuhu kuuluvad ka õiguse üldtunnustatud põhimõtted, millega peavad kooskõlas olema nii põhiseadus kui ka teised õigusaktid.[1]

Proportsionaalsuse testRedigeeri

Euroopa Liidu õiguses välja kujunenud kohtupraktika põhjal võib öelda, et proportsionaalsuse põhimõte koosneb kolmest elemendist: esiteks, meede peab olema sobiv eesmärgi saavutamiseks; teiseks, meede peab olema vajalik mitme samaväärse meetme seast tuleb valida meede, mis on isikutele kõige vähem koormav; kolmandaks, meede ei tohiks olla soovitud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormav.[2]

Eesti Riigikohus on meetme põhiseaduspärasuse kontrolliskeemi kohta öelnud järgmist:

„Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel − kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.“[3]

Proportsionaalsuse kriteerium: sobivusRedigeeri

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest.[4]

Abinõu on sobiv siis, kui aitab eesmärgi saavutamisele kaasa. Seetõttu tuleb, hinnates abinõu sobivust eesmärgi saavutamiseks, küsida, kas abinõu aitab kaasa eesmärgi saavutamisele või ei sobi selleks üldse.[5]

Proportsionaalsuse kriteerium: vajalikkusRedigeeri

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.[6]

Kokkuvõttes kontrollitakse vajalikkust kitsamas tähenduses Pareto-optimaalsuse põhimõtte järgi: abinõu on mittevajalik vaid siis, kui on olemas üks teine abinõu, mille rakendamisel läheb vähemalt ühel asjaosalisel (abinõu adressaadil) paremini, kuid mitte kellelgi halvemini.[7]

Proportsionaalsuse kriteerium: mõõdukusRedigeeri

Abinõu on mõõdukas siis, kui sellega taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive.[8]

„Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused."[9]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti.ee. "Õiguse printsiibid". Vaadatud 02.04.2019.
  2. D. Chalmers, G. Davies, G. Monti. European Union Law. Cambridge: Cambridge University Press, 2010, lk 362.
  3. RKÜKo 21.01.2014, 3-4-1-17-13, p 32.
  4. RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15 j
  5. RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 171
  6. RKPJKo 19.02.2013, 3-4-1-28-12 p 25.
  7. Ernits, M. Põhiseaduse § 14 kommentaar, komm 14. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. Tallinn: Juura, 2017
  8. RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 29.
  9. RKPJKo 17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 21.