Inimväärikus
Inimväärikus (inglise keeles human dignity) on üks Riigikohtu tunnustatud põhiseaduslikest aluspõhimõtetest, mille kohaselt ei tohi isikut muuta riigivõimu objektiks.[1] See põhimõte on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 10.[2]
Inimväärikuse põhielemendid on kehaline puutumatus, inimväärsed elutingimused, inimeste õiguslik võrdsus, isiku identiteedi säilimine, vabaduspõhiõiguste alus ning menetlus.[1] Riigikohus on korduvalt öelnud, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk.[3]
Inimväärikus on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte. Peale põhiseaduse on inimväärikus kui aluspõhimõte sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 1.[4] Inimväärikusele on viidatud ka ÜRO inimõiguste deklaratsiooni preambulis ja artiklis 1,[5] samuti ÜRO põhikirja preambulis.[6]
Kõige enam levinud on inimväärikuse negatiivne definitsioon, mille kohaselt ei tohi isikut muuta riigivõimu objektiks, vaid teda tuleb kohelda kui subjekti. See tähendab, et isiku õigustega tuleb arvestada ega tohi muuta teda riigivõimu ees kaitsetuks.[7]
Kehaline puutumatus muuda
Kehalise puutumatuse kaitse on sõnastatud põhiseaduse § 18 lg-s 1, mille järgi ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kehalise puutumatuse kaitse argumenti on kasutatud vangide inimväärsete elutingimuste tagamiseks.[7]
Inimväärsed elutingimused muuda
Inimväärsete elutingimuste tagamine tuleneb põhiseaduse § 28 lg-st 2, mis sätestab õiguse riigi abile puuduse korral. Riigikohus on sõna "puudus" defineerimisel lähtunud esmavajadustest, mille hulka kuuluvad:
- piisava toidu ja ilmastikule vastava riietuse olemasolu
- magamisase, mis peab olema külmal aastaajal köetud ruumis
- elementaarsed hügieenitarbed ja pesemisvõimalus
- elementaarne meditsiiniabi
- toimetulekut võimaldav haridus.[7]
Inimeste õiguslik võrdsus muuda
Inimeste õiguslik võrdsus on sätestatud põhiseaduse § 12 lg-s 1. Tegemist on võrdsuspõhiõigusega, mis on tihedalt seotud inimväärikusega. Selle põhimõtte kohaselt on keelatud näiteks diskrimineerimine, orjandus, klassiühiskond ning inimkaubandus.[7]
Isiku identiteedi säilitamine muuda
Isiku identiteedi säilitamine tuleneb põhiseaduse §-st 26, milles on sätestatud õigus eraelu puutumatusele.[7] Riigikohus on inimväärikuse mõiste defineerimisel maininud õigust informatsioonilisele enesemääramisele ja inimlikule identiteedile.[8]
Vabaduspõhiõiguste alus muuda
Inimväärikus tagab igaühele vabaduse ise otsustada ning on seega vabaduspõhiõiguste alus. Inimväärikus seostub üldise vabaduspõhiõigusega, mis on sätestatud põhiseaduse § 19 lg-s 1, ja teiste eriliste vabaduspõhiõigustega põhiseaduse kataloogis. Tihtipeale võib inimväärikust kasutada ka näiteks argumendina, et tõrjuda isikute vabaduse liigset piiramist.[7]
Menetlus muuda
Menetlus seostub inimväärikuse negatiivse definitsiooniga, mille kohaselt peab riigivõim kohtlema isikut kui subjekti. See tähendab eelkõige, et menetlusse tuleb kaasata ja ära kuulata kõik isikud, kelle õigusi piiratakse. Seejuures seostub menetluse tagamise aspekt hea halduse tavaga, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 14 ning mis kätkeb muu hulgas üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 M. Ernits, J. Jäätma (2017). Põhiseaduse aluspõhimõtted ja riigikorraldusõigus. J. Sootak (toim.). Õigus igaühele (72−134). Tallinn: Juura.
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2.
- ↑ Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-3-1-2-06, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-3-1-14-06, p 11.
- ↑ Euroopa Liidu põhiõiguste harta. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A12016P%2FTXT (29.10.21).
- ↑ ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. https://vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon (29.10.2021).
- ↑ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ning Rahvusvahelise Kohtu Statuut. – Riigi Teataja, RT II 1996, 24, 95.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum, 2020.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-80-97, p I.