Edgar Oit
Edgar Oit (30. jaanuar 1922 Nõmme – 6. august 2008 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Elulugu
muudaLõpetas 1941 Tallinna 7. Keskkooli. 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse, kus ta esialgu oli tööpataljonis, hiljem Eesti Tagavarapolgus. Demobiliseeriti 1945. 1951 lõpetas TPI elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide eriala. 1967 kaitses Leningradi Elektrotehnika Instituudis tehnikakandidaadi väitekirja "Исследование условий качественного автоматического регулирования процессов колосниковом холодильников". 1951 – 1959 oli Põllumajandusprojekti teadur, 1959 – 1985 Elektrotehnika TUI vanemteadur ja 1985 – 1987 TPI fotolabori teadur.[1]
Ta suri 6. augustil 2008 ja maeti 16. augustil 2008 Hiiu-Rahu kalmistule[2].
Teadustöö
muudaUurinud pöörd- ja tunnelahjude automaatset juhtimist ja reguleerimist, elektrotehniliste seadmete rakendamist ja moderniseerimist tööstusettevõtteis. Koostanud arvukalt ametkondlikke aruandeid elektrotehniliste uuringute kohta. 15 teadustrükist.[1]
Teoseid
muuda- Проблемы автоматического регулирования колосниковых холодильников. // Сб. НИСЭТИ 3 (1966)
- Об исследовании объектов регулирования нескольких величин. // НИСЭТИ 3 (1966)
- Результаты опытной эксплуатации САР колосникового холодильника. // Сб. ПТНИИ 10 (1967)
- Об автоматизации туннельных печей Таллинского керамического завода (kaasautor). // Строительные материалы X (1970)
Isiklikku
muudaEdgar Oit oli ärimehe poeg ja Lydia Oidi abikaasa, Henn ja Monika Oidi isa.[1]
Tema vend oli helilooja Arne Oit ja õde oli arhitekt Ines Jaagus.
Viited
muudaVälislingid
muuda- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.