Discantus (tuletis kreekakeelsest sõnast diaphonia, ladina keeles 'lahku laulma' (singing apart)) on keskaja muusika kompositsioonimeetod ja polüfoonilise faktuuri tüüp, mille puhul

Discantus kui kompositsioonimeetod kasvas välja gregooriuse koraalile lisahäälte improviseerimise praktikast.

Kirjalikul kujul leiab discantus't gregooriuse koraali olemasolul organumis ja klauslites (clausula) ning gregooriuse koraali puudumisel ja melismaatilise tenori puhul ka konduktusest.

Säilinud on nii kahe-, kolme- kui ka neljahäälseid discantus-meetodi abil loodud seadeid.

12.-17. sajandi muusikas kasutati sõna discantus mitmes lähedases tähenduses:

  • discantus kui polüfoonia üldiselt
  • discantus kui organumist eristuv polüfoonia tüüp, mida mõisteti ka kui improviseeritud organumit
  • discantus kui tenorile lisatud hääl, mis muutis polüfoonia üldse võimalikuks
  • discantus kui sopran ehk tiiskant, polüfoonilise faktuuri kõrgeim partii, mida nimetati ka kui cantus, superius või soprano, mida laulsid tavaliselt poisid
  • discantus kui koorina mängivate muusikainstrumentide, nagu näiteks plokkflöötide, kornetite, viiulite või ka oreli teatud kõrge register

Discantus'e erinevus organumist muuda

12. sajandil kujunes discantus mõisteks, mille abil teha vahet uuel ja vanal organumil. Muusikauurijate jaoks ongi olnud põhiline küsimus, kuidas mõisted 'organum' (kitsamas tähenduses) ja discantus, mida üldiselt kasutatakse organumi laiemas tähenduses siseselt erinevate kontseptsioonide tähistamiseks, teineteisest tegelikult erinevad.

Keskaja muusikateooria mõistete puhul oli tihti nii, et kui kontseptsioon tervikuna läbis ümberkujundamise protsessi, siis allusid sellele ka üksikud terminid, omandades uusi tähendusi ja kasutuse. Sellised tähendusnihked ei toimunud aga isoleeritult: asjad, millele terminid viitasid, muutusid ja need muutused ei pruukinud toimuda ja nähtavaks muutuda üheaegselt. Nii on ka discantus't võimatu määratleda ilma viideteta organumile kui tunduvalt keerukamale kontseptsioonile.