David Van Cortlandt Crosby (14. august 1941 Los Angeles, California osariik18. jaanuar 2023) oli USA laulja, laululooja ja kitarrist. Ta oli ansamblite The Byrds ja Crosby, Stills & Nash asutajaliige. Ta on avaldanud ka soololugusid.

David Crosby
David Crosby (2019)
David Crosby (2019)
Sünninimi David Van Cortlandt Crosby
Sündinud 14. august 1941
Los Angeles, California osariik
Surnud 18. jaanuar 2023 (81-aastaselt)
Stiilid
Tegev 1964–2023
Plaadifirma
Seotud esitajad
Veebileht davidcrosby.com

Elu- ja töökäik muuda

Crosby sündis 1941. aastal California osariigis Los Angeleses Oscariga pärjatud filmioperaatori Floyd Crosby pojana. Ta õppis Santa Barbaras näitekunsti, kuid jättis õpingud pooleli, et alustada muusikuteed. Ta esines folkansambli Les Baxter's Balladeers liikmena New Yorgi klubides ja salvestas ansambliga materjali. 1963. aastal salvestas Crosby oma esimesed soolomaterjalid[1], kuid plaadilepingut tal sõlmida ei õnnestunud.[2]

1964. aasta alguses moodustas ta koos Jim McGuinni (muutis oma nime hiljem Roger McGuinniks) ja Gene Clarkiga ansambli Jet Set. Mõni aeg hiljem liitusid sellega bassist Chris Hillman ja trummar Michael Clarke, misjärel anti ansamblile nimeks The Byrds. See oli üks edukamaid Ameerika ansambleid 1960. aastatel. Crosby oli ansamblis rütmikitarrist ning ansamblile iseloomuliku harmoonia arhitektiks; tema huvid džässi ja idamaise muusika vastu mõjutasid lisaks ansambli hilisemat põiget psühhedeelsesse muusikasse.[1] Tema avameelsuse ja domineerimiskalduvuse tõttu tekkisid tal teiste ansambli liikmetega lahkhelid ning ta vallandati ansamblist 1967. aasta oktoobris.

Pärast Joni Mitchelli esimese kauamängiva produtseerimist 1968. aastal salvestas Crosby paar soololugu ning hakkas ta koostööd tegema Buffalo Springfieldi endise liikme, laulja ja kitarristi Stephen Stillsiga. Mõni aeg hiljem liitus ansambliga The Holliesi endine liige Graham Nash, misjärel moodustus superansambel Crosby, Stills & Nash. Tänu iga ansambliliikme heale laululoomisoskusele ja kaunile folkrokilikule kõlale saavutas ansambli 1969. aastal ilmunud debüütalbum tohutu edu. Samal aastal liitus ansambliga Neil Young, Stillsi endine ansamblikaaslane Buffalo Springfieldi aegadest, ning kujunes Crosby, Stills, Nash & Young. 1969. aasta augustis esines ansambel Woodstocki festivalil.[1] Crosby kirjutas ansamblile sellised laulud nagu "Guinnevere", "Long Time Gone" ja "Almost Cut My Hair".

 
David Crosby (1974)

Pärast ansambli edukat kontserditurneed peatus ansambli tegevus, mille järel naasis Crosby oma soolomaterjali juurde, mis õnnestus lõpuks 1971. aastal avaldada albumina "If I Could Only Remember My Name". Koos Nashiga moodustas ta ansambli Crosby & Nash ning koos anti aasta hiljem välja stuudioalbum. 1972. aastal tuli kokku The Byrdsi algkooseis ning välja anti album "Byrds", mis jäi ansambli viimaseks stuudioalbumiks.[1]

Vaatamata jätkuvatele loomingustele erimeelsustele tuldi 1974. aastal kokku Crosby, Stills, Nash & Youngi turneeks. Aasta hiljem andsid Crosby & Nash välja stuudioalbumi "Wind on the Water" ja 1977. aastal Crosby, Stills & Nash albumi "CSN". Samal ajal süvenes Crosby pikaaegne narkootikumide tarvitamise probleem ning ta lõpetas koostöö Stillsi ja Nashiga, samuti ei saanud teoks tema teine stuudioalbum. Ta vahistati mitmel korral narkootikumide ja illegaalsete relvade omamise eest. Sellest hoolimata naasis ta muusika loomise juurde ning andis 1982. aastal koos Stills & Nashiga välja albumi "Daylight Again".[1]

1985. aasta lõpus määrati Crosbyle vanglakaristus võõrutuskeskusest põgenemise eest. Vanglas olles õnnestus tal narkosõltuvusest vabaneda. Oma läbielamiste kohta avaldas ta 1988. aastal autobiograafia "Long Time Gone". Samal aastal tuli pärast 18 aastat Crosby, Stills, Nash & Young täies koosseisus kokku ning anti välja album "American Dream". Aasta hiljem ilmus Crosby teine stuudioalbum "Oh Yes I Can".[1] 1990. aastatel jätkas ta muusika salvestamist ja avaldamist koos Stillsi ja Nashiga, lisaks alustas ta koostööd Phil Collinsiga.[3]

1990. aastatel mängis ta pisirolle mõnes filmis ja kehastas ennast kahes "Simpsonite" ("The Simpsons") osas.

1990. aastatel vaevasid Crosbyt mitmed terviseprobleemid. Kümnendi keskpaigas siirati talle uus maks. Lisaks diagnoositi tal diabeet.

 
David Crosby 2012. aastal Crosby, Stills & Nashi liikmena
 
David Crosby esinemas Crosby, Stills, & Nashi kontserditurneel 2006. aastal

1990. aastate teises pooles kohtus ta oma täiskasvanud poja James Raymondiga (sündinud 1962), kelle isaks olemisest oli ta kolm aastakümmet varem loobunud, ja kes oli samuti muusikuks hakanud. Koos Raymondi ja kitarrist Jeff Pevariga moodustas ta ansambli CPR, mis esitas džässrokki. Ansambel andis välja mitu albumit ja osaleti turneedel. See tegutses kuni 2004. aastani.

1999. aastal andis ta Crosby, Stills, Nash & Youngiga välja stuudioalbumi "Looking Forward".

Crosby on jätkanud aktiivselt muusikaga tegemist ka alates 2000. aastatest. Ta on sageli esinenud koos Stillsi, Nashi ja Youngiga ning osaletud nendega mitmel kontsertturneel. Alates 2014. aastast on ta andnud välja veel viis stuudioalbumit, millest viimane "For Free" ilmus 2021. aastal.

Tunnustus muuda

Ta on arvatud kahel korral Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks, esimest korda 1991. aastal ansambli The Byrds liikmena ja teist korda 1997. aastal ansambli Crosby, Stills & Nash liikmena. Ta on arvatud ka laulukirjutajate kuulsuste halli (Songwriters Hall of Fame).

Sooloalbumid muuda

  • "If I Could Only Remember My Name" (1971)
  • "Oh Yes I Can" (1989)
  • "Thousand Roads" (1993)
  • "Croz" (2014)
  • "Lighthouse" (2016)
  • "Sky Trails" (2017)
  • "Here If You Listen" (2018; koos Michael League'i, Becca Stevensi ja Michelle Willisega)
  • "For Free" (2021)

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 David Crosby. AllMusic. Vaadatud 20.10.2017
  2. Larkin (2011), lk 427
  3. Larkin (2011), lk 429

Kirjandus muuda

  • Crosby, David; Gottlieb, Carl (2005). Long Time Gone: The Autobiography of David Crosby. Da Capo Press. ISBN 0-306-81406-4.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  • Larkin, Colin (2011). The Encyclopedia of Popular Music. lk 427–430. Omnibus Press. ISBN 0-857125-95-8.

Välislingid muuda