Daakinid

(Ümber suunatud leheküljelt Daakini)

Daakinid (sanskriti dākinī; tiibeti khandroma, mkha'-'gro-ma) on vadžrajaana budismis meeleharjutuste muusad, muutliku meelega narritavad naisjumalused, kes võivad olla nii kaunid ja leebed kui deemonlikud ja raevukad. Teise käsitluse kohaselt esindavad nad nimelt naisväe raevukat aspekti.

Daakini meessoost vaste on daka. Tiibetis on see mõiste kasutusel pigem maavaimude jakšade ja/või näljaste vaimude jidakkide kohta. Tiibeti termin khandroma meesvormi kohta on khandrom, samuti pawo (dpa'-bo, 'kangelane'), mille naisvaste on pamo. Tiibeti kuukalendris on iga 25. päev pühendatud daakinidele, dakadele aga iga kuu 10. päev.

Algselt lähtuvad daakinid jumalanna Durgast ja Kālīst. Daakini naissugu sümboliseerib tühjuses peituvat potentsiaali.

Kuulsamaid daakineid on lõvinäoga Simhamukha, keda on kaheksa erinevat vormi ja keda loetakse daakinide pealikuks ja valitsejaks.

Budistlikus ikonograafias kujutatakse daakinisid ilusate alasti naistena tantsupoosis; nende hiina- ja tiibetikeelne nimetus tähendabki "taevas tantsija" või "taevas kõndija". Ühes käes hoiavad nad kõverat vadžranuga, teises kolbakaussi (kapala) vere või elueliksiiriga, nende ehted on valmistatud luudest. Neid kujutatakse tihti raevukatena tantsimas surnukeha kohal, mis sümboliseerib võitu isekuse ja nõmeduse üle.

Budismi usukangelaste elulugudes namtharides kirjeldatakse daakinisid unes ilmuvatena ning teadmisi, tarkust ja sümboolseid usulisi objekte toovana. Ühe budistliku legendi järgi andsid daakinid musta mütsi kolmandale karmapale Rangjung Dorjele (1284–1339), kui too oli kolmeaastane, pannes nii aluse mustamütsiliste koolkonnale.

Budistlikus mütoloogias jagunevad daakinid ühe klassifikatsiooni järgi virgunuteks ja virgumatuteks. Virgumatud daakinid ei ole vabanenud sansaarast. Nad võivad esineda inimkujul või astraalkujul. Inim-daakini on väljapaistev naissoost laama või joogi, kõrgetasemeline tantrist, kelle teadvus on arenenud, kuid kes pole veel kannatusest vabanenud. Astraalkujul on daakini taevane saadik, kaitsevaim, bodhisattva, kes toob häid ande. Virgunud, tarkusedaakinid on naissoost jidamid ja viie dhjaanibuda naissoost kaaslased. Kõigil daakiniidel võib olla üleloomulikke võimeid. Daakinid jagunevad viide klassi: vadžra- ehk teemantdaakinid, kalliskividaakinid, lootosdaakinid, karmadaakinid ja budadaakinid. Budadaakinid, keda budistlikus ikonograafias kujutatakse sinaka nahaga, toovad pikaealisust ja võimaldavad taassündi daakiniparadiisis. Vadžradaakinid on punase nahaga ja takistavad langemist madalamatele olemistasanditele. Ratnadaakinid (kalliskividaakini) on kuldse nahaga, toovad maist edu ja takistavad taassündi põrgutasandil, Padmadaakinid (lootosdaakinid) on roosa nahaga ning karmadaakinid (las kyi mkha’-‘gro-ma) on kiirgavalt valge nahaga, toovad maist edu ja võimaldavad taassündi inimeste maailmas. Teise jaotuse järgi on daakinidel kolm ilmnemistasandit: nirmanakaya (nähtumuskeha), sambhogakaya (õndsuskeha) ja dharmakaya (seadmuskeha).

Sambhogakaya daakinid:

Nirmanakaya-daakinid:

Džnjaanadaakinid (tiibeti k. ye-shes kyi mkha’-‘gro-ma) ehk tarkusedaakinid:

  • Kurukulla (tiibeti k. Rigjyedma, rig-byed-ma) ehk Punane Tārā (sgrol-ma dmar-po) ehk (lootosdaakini) Tarodbhava Kurukulla – maagia ja võlumise daakini, armastuse ja jõukuse jumalus
  • Sukkhasiddhi – ilmalik naine, kes pärast oma perekonna juurest lahkumist sai hevadžra tantra meistriks, saavutas valgustatuse ning oli üks [[Tilopa] õpetajatest.

Dakini Pradžnja (sanskriti k. prajñā, tiibeti k. shes rab – 'tarkus', 'mõistmine') on vadžrajaanas budade, bodhisattvate, jidamite ja teiste jumaluste naissoost esindaja. Vadžravarahi, Tārā ja Kurukulla on samuti pradžnjad, kuid tegutsevad bodhisattva või jidami funktsioonis ka iseseisvalt. Nende raevukat vormi nimetatakse daakiniiteks.

Nn valgusetantrates (krijatantra, tšarjatantra, joogatantra) esinevad küll raevukad jumalused, kuid ei sekku kujustaja teadvusse ega kutsu esile konkreetseid konfliktsituatsioone. Kõrgemasse klassi kuuluvates varjutantates (anuttarajooga tantrad) tuuakse esile see inimeses peidus olev varjupool – salajased tungid, soovid, sidemed ja illusioonid, millest paljud on psüühikasse peidetud allasurutud agressiooni näol. Kujustamispraktika käigus saavutatavas teadvuseseisundis toodetakse need ümber uue kvaliteediga arusaamaks, nö puhtaks teadmiseks. Selles kontekstis omandavad daakiniid inimest valitsevate ihade ja tungide kuju, mida kujustaja visualiseerib jumalustest sümbolite reana.

Kaheksa daakiniit (tiibeti k. phra-men-ma) ilmuvad surijale bardos, esindades kaheksat ilmakaart koos ilmakaare kaitsjatega.

Daakinisid seostatakse tantristlikus praktikates laibarööviga ja kutsutakse laibaröövliteks koos mamodega, kelle hulka nad kuuluvad. Paljud Tiibeti legendid räägivad, kuidas dakinid on mahasiddhaks pürgijaid proovile pannud. Üks siddhi väestamise rituaal näeb ette, et siddhi taotleja peab täpselt õigel hetkel surijal lõikama suust keele, mille daakinid sealt legendi järgi välja võluvad. Nii saab ta endale surnu võimed ja väe. Kui ta ei taba aga õiget hetke, tapetakse ta dakinite poolt. 1987. aasta augustis leidis kohalik politseinik Nepalis Katmandus Svajambunath stuupa jalami lähedalt kaks laipa. Üks neist oli ekspertiisi andmetel surnud infarkti tagajärjel. Tema juurest leiti inimese sääreluust tehtud trompet, rituaaltrumm damaru ja vadžranuga, millega ta oli oletatavasti üritanud teisel surnul keelt suust välja lõigata. Kathmandu ajalehed kirjutasid juhtumist, nimetades tantristi tapjatena Daakinisid – legendi järgi hetkel, mil surija keele suust välja ajab, hakkab tantrist nägema reaalsena kõiki dakinisid ja kohajumalusi ning nägemus on nii kohutav, et ta saab südamerabanduse.

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda