Charles Albert Gobat

Charles Albert Gobat (21. mai 1843 Berni kanton Tramelan – 16. märts 1914 Bern) oli Šveitsi jurist ja poliitik.

Charles Albert Gobat enne 1914. aastat

Ta sündis protestandist pastori pojana. Tema onu Samuel Gobat (1799–1869) oli misjonär ja alates 1846. aastast Jeruusalemma piiskop. Charles Albert Gobat õppis Baseli, Heidelbergi, Berni ja Pariisi Ülikoolis. 1867 lõpetas ta Heidelbergi ülikooli õigusteaduse doktori kraadiga summa cum laude.

Pärast doktorikraadi saamist hakkas Gobat Bernis juristina praktiseerima, lisaks pidas Berni ülikoolis tsiviilõiguse loenguid. Ta avas Berni kantonis Delémontis õigusbüroo, mis sai varsti piirkonna juhtivaks õigusbürooks.

Pärast seda, kui ta oli 15 aastat juristina tegutsenud, hakkas ta tegutsema poliitika ja hariduse alal. 1882 määrati ta Berni kantoni superintendendiks (haridusinspektoriks). Selles ametis püsis ta 30 aastat ja korraldas palju tähtsaid reforme haridussüsteemis, lähtudes eesrindlikust haridusfilosoofiast. Ta reformis algharidussüsteemi, saavutas suurema hariduseelarve, millega suurendas õpetajate arvu ühe õpilase kohta, toetas elavate keelte õpetamist surnud keelte arvel ja andis õpilastele alternatiivi traditsioonilisele kitsale klassikalisele haridusele.

Poliitikas valiti ta mitmele tähtsale ametikohale. 1882 valiti ta Berni ülemnõukogusse. 1884–1890 oli ta Šveitsi kantonite nõukogu liige ja alates 1890 kuni surmani oli ta Riiginõukogu, Šveitsi peamise seadusandliku kogu teise koja liige. Nii poliitikas kui hariduses oli ta liberaalne reformaator. 1902 toetas ta mitut seadusemuudatust, mis rakendasid majanduslepingute vahekohtu põhimõtet.

Gobat töötas Parlamentidevahelises Liidus, mille asutas 1903. aasta Nobeli rahuauhinna laureaat William Randal Cremer 1889. 1892 sai ta liidu Bernis toimunud IV konverentsi juhatajaks. Sellel konverentsil asutati Parlamentidevaheline Büroo, mille peasekretäriks Gobat sai. See büroo oli teabekeskus, mis tegeles rahuliikumiste, rahvusvahelise lepitamise ja riikide parlamentide vahelise suhtlusega.

Ta pälvis 1902. aastal koos Élie Ducommuniga Alalise Rahvusvahelise Rahubüroo juhtimise eest Nobeli rahuauhinna. See büroo asutati 1891 Parlamentidevahelise Liidu III konverentsil Roomas. Pärast Ducommuni surma 1906. aastal võttis Cobat rahubüroo juhatamise üle. 1910. aastal sai ka Rahvusvaheline Rahubüroo Nobeli rahuauhinna ja sel ajal oli Gobat selle direktor.

Kui ta 1914. aastal rahukonverentsil Bernis tõusis kõnet pidama, varises ta kokku ja suri tund aega hiljem.