Carl Maurach

Carl Peter Ludwig Maurach (24. jaanuar 1824 Paistu – 11. mai 1900 Põltsamaa) oli baltisaksa päritolu Eesti vaimulik ja (vaimulik) kirjanik.

Maurach õppis aastatel 1842–1846 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni Livonia.

Pärast usuteaduskonna lõpetamist töötas 1846–1848 koduõpetajana Riias kaupmees Cummingi juures, olles ühtlasi prooviaastal Riia Jakobi koguduses pastor Christian August Berkholzi juures. Õpetajaks ordineeriti ta 5. juunil 1849 Riias.

Ta oli 1849–1853 Paistu Maarja koguduse õpetaja (introdutseeriti ametisse 25. septembril 1849).

Aastatel 1853–1891 oli ta Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja (introdutseeriti ametisse 25. oktoobril 1853). Ajavahemikus 1866–1867 oli ta 12 kuuks ametist kõrvaldatud (suspendeeritud), kuna viis läbi kiriklikke talitusi rekonvertiitidele (õigeusus pettunutele).^[1]

Teoseid

Maurach täiendas ja parandas 1860–1895 tallinnakeelset kiriku-lauluraamatut ja avaldas trükis:

"Piibli lugude raamat". Tartu 1876
"Salmi-ramat". 1873
"Te-roog Jummala sönnast söameestele...". Tallinn 1880

Oma alalt on Maurach avaldanud kirjutisi ka Ulmanni "Mitteilungenites" ja ajakirjas "Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche", käsitledes eriti vaeste hoolekande ja hernhuutidevastase võitluse küsimusi.^[2]

Isiklikku

Tema isa Christoph Martin Lobegott Maurach oli Paistu koguduse õpetaja. Tema poeg Paul Maurach oli Vändra Martini koguduse adjunktõpetaja ja Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja.

Viited

↑ Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag. Köln, Wien 1977
↑ Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926-1929

Kirjandus

Nekroloog. Uus Aeg nr 41, 25. mai 1900. Lk 2

[1] Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag. Köln, Wien 1977

[2] Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926-1929

[1]

[2]