Brendan Balcerak Jackson

Brendan Balcerak Jackson on Ameerika Ühendriikide filosoof, Miami Ülikooli dotsent.

Looming

Vaidlused sõnade üle ja sisulisus

Artiklis "Verbal disputes and substantivity" kaitseb ta metafüüsilisi vaidlusi puhtsõnalisuse süüdistuste vastu. Ta leiab, et see süüdistus iseenesest ei anna alust pidada vaidlusküsimust mittesisuliseks ega vastuseid äramääratuks otsusega, kuidas keelt kasutada.

Loogilisele positivismile oli omane keeleline deflatsionism suure osa metafüüsika üle. Alfred Ayeri järgi on metafüüsika väited tähendusetud, kui nad just ei anna märku tahtmisest sümboleid teatud viisil kasutada. Rudolf Carnapi järgi on väidetel, mille üle metafüüsikud vaidlevad, tähendus ainult mingi kindla keelelise raamistiku suhtes, ja sel juhul määravad empiirilised faktid need triviaalselt. Püüded vaielda raamistikust sõltuvate väidete üle on ebasidusad või need tuleb ümber tõlgendada pragmaatilisteks vaidlusteks selle üle, milline raamistik omaks võtta. Kuigi loogiline positivism sellisel kujul on välja surnud, elab keeleline deflatsionism edasi süüdistuses, et see või teine metafüüsiline vaidlus on puhtsõnaline. Näiteks väidab Eli Hirsch, et vähemalt mõned ontoloogilised vaidlused selle üle, mis laadi materiaalsed objektid on olemas, on puhtsõnalised, nagu vaidlused selle üle, kas klaas on tass ja kas Pluuto on planeet. Alan Sidelle väidab, et funktsionalismi ja tüübiidentsusteooria vaheline vaidlus mentaalsete omaduste loomuse üle ning paljud teised vaidlused metafüüsikas ja mujal on puhtsõnalised. Need deflatsioonilised väited ei sõltu kahtlastest positivistlikest sidumustest, nagu väide, et mõned väited on tõesed puhtalt tähenduse tõttu või et on olemas analüütilised printsiibid, mis aitavad määratleda keelelise raamistiku, mille suhtes neil on need tähendused, mis neil on. Ka võtmata seisukohta selliste asjade suhtes võib nõustuda, et täiesti tavalises mõttes on mõned vaidlused puhtsõnalised ning tänapäeva keelelised deflatsionistid väidavad, et vähemalt mõned metafüüsilised küsimused on just selles mõttes mittesisulised. Deflatsionistid võtavad tavaliselt eeskujuks puhtsõnalised vaidlused, kus räägitakse üksteisest mööda. Väide, et vaidlus on puhtsõnaline, erineb tugevamatest teesidest, mis sarnanevad positivistliku deflatsionismiga.

Lepime (lihtsustava mudelina) kokku, et vaidlusega on tegu iga kord, kui toimub vestlus kahe osapoole vahel, kellel on lahkarvamus lause S üle selles mõttes, et üks osapool väidab või toetab muul moel S-i ja teine selle eitust. Lause S on individueeritud süntaktiliselt. Millisel juhul on tegu puhtsõnalise vaidlusega? Kõige selgematel juhtudel lihtsalt räägitakse teineteisest mööda: vaidlusaluses lauses on kahemõtteline väljend ning üks osapool toetab lauset ühes tähenduses ning teine selle eitust teises tähenduses. Siis vaidlusalune lause väljendab kummagi osapoole jaoks erinevat propositsiooni, üks jaatab ühte ja teine eitab teist, kusjuures propositsioonide tõeväärtuse asjus ollakse ühel meelel. David Chalmers nimetab seda puhtsõnaliseks vaidluseks kitsas tähenduses. Kõik puhtsõnalised vaidlused ei ole puhtsõnalised vaidlused kitsas mõttes. Mõnikord on asi selles, et eksitakse mõne ühemõttelise väljendi tähenduse asjus või läheb vale nime kasutamise tõttu osutamine valesti. Põhjuseks ei pea olema lause sõnasõnalise tähenduse erinevus kummagi osapoole jaoks, ja osapoolte väited ei pea omavahel kooskõlas olema.

Oletame, et funktsionalist ja identsusteoreetik vaidlevad selle üle, kas hüpoteetiline olend Marvin, kellel on seisund, mille funktsionaalne roll on samasugune nagu inimese valul, kuid kelle bioloogia on hoopis teistsugune kui inimesel, tunneb valu. Sidelle'i järgi on see puhtsõnaline vaidlus. Aga seda ei saa pidada sõnaliseks kitsas mõttes, kui ei saa näidata, et (nähtavasti) terminil "valu" on funktsionalisti ja identsusteoreetiku jaoks erinev sõnasõnaline tähendus.