Berkeley interpretatsioon

Berkeley interpretatsioon (ka Berkeley-Kopenhaageni interpretatsioon) kvantmehaanikas on kvantmehaanika interpretatsioon, mis viitab immaterialistlikule filosoofiakontseptsioonile, mille autor oli 17.–18. sajandi Iiri empiristlik filosoof George Berkeley. Berkeley eitas materiaalsete objektide olemasolu ning väitis, et kõigi me tajumuste põhjuseks ei ole mitte väline materiaalne reaalsus, vaid tahe või vaim, mille ta samastas kristliku Jumalaga. Just nagu meie vaim loob unenäo, loob Jumala vaim meis universumi kui kollektiivse unenäo. Nii tekivadki meis tajud ajast, ruumist ja materiaalsetest objektidest, ilma et midagi sellist väljaspool meid päriselt eksisteeriks. Nõnda ei saagi järeldada, justkui meie tajude aluseks oleks välised, objektiivselt eksisteerivad materiaalsed substantsid.

Ajaloo vältel on tihedad seosed matemaatika ja loodusseaduste vahel muutunud üha ilmsemaks. Paljud teadlased on väljendanud imestust looduse matemaatilise loomuse üle, selle üks tuntumaid näiteid on Eugene Wigneri artikkel "Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes". Kvantmehaanikas on füüsikaliste seaduste ja matemaatiliste struktuuride seosed muutunud veelgi tugevamaks, kuna enam ei ole võimalik kirjeldada uurimisobjekte konkreetsete kujundite abil, mis tulenevad meie otsesest tajukogemusest.

Kvantfüüsika seadused leiavad väljenduse abstraktsetes matemaatilistes ruumides (Hilberti ruum), kus süsteemi olekut väljendab matemaatiline lainefunktsioon ning kvantosakestel on omadused, millel puudub vaste klassikalises füüsikas, nagu spinn, mis on tegelikult vaid lainefunktsiooni matemaatiline omadus. Jõu mõiste, mida tavaliselt mõistetakse millenagi, mis tõukab, tõmbab või vormib objekti ruumis, asendavad matemaatiliste operaatorite interaktsioonid, mille mõju võib suuresti erineda objekti liikumisoleku lihtsast muutusest, kuna nad loovad ja hävitavad osakesi või kutsuvad neis esile suuri muutusi - näiteks võivad gluuonid muuta "värvi" ja muutuda kvarkideks.

Kvantsüsteemi olekul ei ole määratud väärtusi kõigi sellel mõõdetavate füüsikaliste suuruste jaoks. Need on vaid tõenäosusjaotused, mis on seotud nende muutujate mõõdetavate väärtustega. Mõõtmishetkel on süsteemis mõõdetud suurusel konkreetne väärtus, mis kutsub lainefunktsioonis esile radikaalse muutuse (lainefunktsiooni kokkuvarisemise). See seab kahtluse alla süsteemi objektiivse eksistentsi idee, mis on klassikalise füüsika üks aluseid, ning kerkib küsimus vaatleja rollist süsteemi omaduste määramisel.

Berkeley immaterialistlik filosoofia pakub vajalikud vahendid, selgitamaks matemaatika ja loodusseaduste tihedat seost ning kvantfüüsika eripärasid nagu kvantoleku määramatus ja lainefunktsiooni kollaps. Interpreteerides füüsikalist reaalsust Berkeley kohaselt, ei tõlgendata seda millegi iseeneses objektiivselt eksisteerivana, vaid pelgalt matemaatilise teooriana, mis eksisteerib mõistena Jumala vaimus ning mille Jumal edastab meie vaimudesse meeleaistingute teel. Nii on kokkuvarisev lainefunktsioon reaalne üksnes sedavõrd, kuivõrd see on vastavuses viisiga, mil Jumal näeb universumit ja vermib meisse meeltetajud. Seega põhjustab kollapsi mitte vaatleja vaim ega loodus, nagu mõned kvantmehaanika interpretatsioonid väidavad, vaid kõigi vaadeldavate fenomenide ainus põhjus on Jumal, kes määrab iga fenomeni nii, et need on kooskõlas kvantmehaanika võrrandites nõutud statistiliste jaotustega. Isegi aeg ja ruum on meie tajus vaid meie vaimu representatsioonid, mida ei eksisteeri objektiivselt väljaspool meid. Mööndes aja ja ruumi pelka matemaatilist loomust, võime selgitada nii intuitsioonivastaseid relativistlikke efekte nagu aja ja pikkuse lühenemine, lokaalsusprintsiibi rikkumisega, mida vaadeldakse kvantpõimumises.

Välislingid

• Reto Gmür From Copenhagen to Berkeley - A Bekeleyan Interpretation of Quantum Mechanics Academia.edu
• Paul Marmet Absurdities in Modern Physics: A Solution
• John Organ "La filosofia dei quanti", Le scienze, nº 289, settembre 1992, pp 83