Bell X-14

Bell X-14 ehk Bell Type 68 oli USA ettevõttes Bell Aircraft Corporation valminud eksperimentaallennuk, mille eesmärk oli näidata vertikaalse stardi, õhus paigalseisu, sellelt rõhtsale liikumisele ülemineku ja vertikaalse maandumise võimalikkust. Esimene lend tehti 19. veebruaril 1957.

Bell X-14 (1971)

Kokku ehitati ainult üks lennuk, kuigi see kandis kolme erinevat seerianumbrit (X-14, X-14A, X-14B) vastavalt suurematele uuendustele.

Tehnilised andmed

X-14 oli lahtise kokpitiga täismetallist (duralumiiniumist) monoplaan. See oli kokku pandud kaht tüüpi Beechcrafti lennukite osadest: tiivad, kaldtüür ja telik pärinesid Beech Bonanzalt ning sabaosa koos sabatüüriga Beech T-34 Mentorilt.

Lennuk oli 2,40 m kõrge ja 7,62 m pikk; tema tiibade siruulatus oli 10,36 m. Meeskond koosnes 1 liikmest. Lennuki täismass oli 1406 kg ja maksimaalmass õhkutõusul 1936 kg.

Lennuki jõuallika moodustasid 2 Armstrong Siddeley Viper 8 turboreaktiivmootorit, kumbki võimsusega 7,8 kW. Mootoritel olid telgkoormuse kõrvalejuhtimisseadmed, mis asusid lennuki raskuskeskmes. Mootorite asend oli fikseeritud. Üleminek püstsuunaliselt rõhtsuunalisele lendamisele saavutati liikuvate labade süsteemi abil, mis kontrollisid mootorite tõukejõu suunda.

Lennuk suutis arendada kiirust 277 km/h. Maksimaalne lennukaugus oli 482 km ja lennulagi 6 km. Lendurile mõjus ülekoormus kuni 2,1 g.

Kasutamise ajalugu

X-14 tegi esimese lennu 19. veebruaril 1957. See koosnes püstisest õhkutõusust, paigalseisust õhus ja püstisest maandumisest. Esimest korda mindi rõhtsale liikumisele üle alles 24. mail 1958.

1959 asendati X-14 mootorid General Electric J-85 mootorite vastu, ta anti üle NASA käsutusse ja nimetati ümber mudeliks X-14A. NASA katselennukiks jäi ta kuni mahakandmiseni.

NASA katsetas lennukit X-14 selleks, et harjutada maandumist Kuu peale. Tema lennujuhtimissüsteem sarnanes kuumooduli omaga. Teiste seas sai X-14-ga lennata Neil Armstrong, esimene inimene Kuu peal.

1971 paigaldati X-14-le taas uued mootorid, seekord General Electric J85-GE-19. Paigaldati pardaarvuti ja digitaalne lennujuhtimissüsteem, et X-14 sarnaneks rohkem teiste püstist õhkutõusu ja maandumist kasutatavate lennukitega. Lennuk nimetati ümber mudeliks X-14B.

29. mail 1981 juhtus lennukiga maandumisel õnnetus, milles ta sai sedavõrd kahjustada, et tema taastamist ei peetud mõttekaks ja ta kanti maha. Sel ajal peeti plaane X-14 kokpit kinniseks ehitada ja muuta lennuk seega mudeliks X-14C. Samuti kavandati õppelennuki X-14T väljatöötamist. Kummastki plaanist ei saanud asja.

24 aasta jooksul, mil lennukit X-14 kasutati, lendas sellega enam kui 25 lendurit. Keegi nendest ei saanud surma ega vigastada ja ainsatki suurt vahejuhtumit X-14-ga ei toimunud.

1999 päästeti lennuk vanaraualaost ja seda asuti muuseumieksponaadina taastama. Tänapäeval asub X-14 Indianas Ropkey sõjandusmuuseumis. Kuna muuseum on suhteliselt väike, ei ole seda tänapäevani suudetud lennuvõimeliseks saada.