Aung San Suu Kyi
Daw Aung San Suu Kyi [tšii] (ဒော္ အောင္ ဆန္း စု က္ရည္; sündinud 19. juunil 1945 Rangoonis (praegu Yangon)) on Myanmari poliitikategelane, Birma (nüüdse Myanmari) rahvusliku liidri kindral Aung Sani (mõrvati 19. juulil 1947) tütar. Ta sai 1991. aasta Nobeli rahuauhinna.
| Aung San Suu Kyi | |
|---|---|
 | |
| Myanmari riiginõunik | |
|
Ametiaeg 6. aprill 2016 – 1. veebruar 2021 | |
| Eelnev | Thein Sein |
| Järgnev | Min Aung Hlaing |
| Myanmari välisminister | |
|
Ametiaeg 30. märts 2016 – 1. veebruar 2021 | |
| Eelnev | Wunna Maung Lwin |
| Järgnev | Wunna Maung Lwin |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
19. juuni 1945 Yangon, Briti Birma (tänapäeva Myanmar) |
| Erakond | Rahvuslik Demokraatialiiga |
| Alma mater |
Delhi Ülikool Oxfordi Ülikool |
| Tunnustus |
Sahharovi auhind Nobeli rahuauhind Kongressi kuldmedal |
| Autogramm |
 |
Elulugu muuda
Aung San Suu Kyi sündis kindral Aung Sani ja Daw Khin Kyi (Ma Khin Kyi) tütrena. Ma Khin Kyi oli Aung Sani kuues abikaasa.
Emast sai tuntud poliitik, kes tegeles eelkõige sotsiaalpoliitikaga. 1960. aastal asus ta koos emaga, kes sai suursaadikuks Indias, elama New Delhisse ning alustas õpinguid Delhi Ülikoolis. 1964–1967 õppis ta Oxfordi Ülikoolis (St Hugh's College) filosoofiat, politoloogiat ja majandusteadust (PPE) ning sai bakalaureusekraadi.
Aastatel 1969–1971 töötas ta New Yorgis ÜRO sekretariaadis administratiiv- ja eelarveküsimuste nõuandva komitee sekretäri abina. Vabal ajal töötas ta vabatahtlikuna haiglas.
Aastal 1972 abiellus ta Briti teadlase Michael Arisega, kellega ta oli tutvunud Oxfordis õppides. 1972–1974 elasid nad Bhutanis. 1994 asusid nad elama Oxfordi, kus Michael töökoha sai. Neil sündisid pojad Alexander (sünd. 1973 Londonis) ja Kim (sünd.1977 Oxfordis).
Suu Kyi hakkas uurima oma isa elu ning avaldas 1984 selle kohta raamatu. 1985–1986 viibis ta stipendiaadina Kyōtos, et uurida oma isa tegevust Jaapanis. Ta avaldas täiendavaid uurimusi Birma kohta.
Märtsis 1988 läks ta tagasi Myanmari, et haige ema eest hoolitseda. Kauaaegne valitseva sotsialistliku partei juht Ne Win oli tagasi astunud, mille järel olid alanud massidemonstratsioonid, mis nõudsid demokratiseerimist (8.8.88 massiülestõus 8. augustil 1988). Demonstratsioonid suruti veriselt maha ja võimule tuli sõjaväehunta.
Võttes eeskujuks Mahatma Gandhi võitlusmeetodid, hakkas Aung San Suu Kyi võitlema demokratiseerimise eest. 24. septembril 1988 rajas ta Rahvusliku Liidu Demokraatia Eest. Aasta lõpul tegi ta mitmeid kriitilisi avaldusi selle liidu liidrina riigi erinevates piirkondades. Veebruaris 1989 keelati tema kandideerimine valimistel. 1989. aastal üritas ta avalikult mälestada massimeeleavalduses hukkunuid tudengeid, kuid valitsus pani ta 20. juulil selle eest koduaresti ja kogunemised suruti valitsuse poolt vägivaldselt maha. Tema kodus olnud üliõpilased arreteeriti. Seepeale kuulutas ta välja näljastreigi, mis kestis seni, kuni talle kinnitati, et üliõpilasi koheldakse hästi. Aung San Suu Kyile pakuti võimalust riigist lahkuda, kuid ta loobus sellest.
Sõjaväehunta korraldas 1990. aastal valimised, mille Aung San Suu Kyi partei Rahvuslik Liit Demokraatia Eest veenvalt võitis. Sõjaväelased keeldusid võimu üle andmast. Valimistulemused tühistati. See kutsus esile rahvusvahelise protesti.
1990. aastal määrati Aung San Suu Kyile Euroopa Parlamendi Sahharovi auhind.
Osaliselt suure rahvusvahelise tähelepanu tõttu sai Aung San Suu Kyi 1991. aasta Nobeli rahuauhinna. Saadud 1,3 miljoni USA dollari abil rajas ta Myanmari rahva tervishoiu ja hariduse fondi.
Koduarestis olles lubati tal riigist lahkuda tingimusel, et ta kunagi riiki tagasi ei tule, kuid ta keeldus.
10. juulil 1995 vabastati ta koduarestist, ning sama aasta jõulude ajal külastas teda Yangonis tema abikaasa, mis jäi nende viimaseks kohtumiseks. Aung San Suu Kyi jäi Myanmari, ning Myanmari valitsus keeldus Arisele edaspidi viisat andmast. 1997. aastal tuvastati Arisel eesnäärmevähk. Vaatamata palvetele USA valitsuse, ÜRO peasekretär Kofi Annani ja paavst Johannes Paulus II poolt, keeldus Myanmari valitsus Arisele viisat andmast, väites et nad ei saa tema eest hoolt kanda, selle asemel soovitades Aung San Suu Kyil riigist lahkuda, et teda külastada. Aung San Suu Kyile lubati, et peale külastamist võib ta Myanmari tagasi tulla, kuid ta ei usaldanud sõjaväehuntat. Nii ta jäigi Myanmari ja tema abikaasa suri oma 53. sünnipäeval, 27. märtsil 1999, ilma et nad oleksid kohtunud.
Tal takistati mitu korda oma parteikaaslastega kohtumast. 23. septembril 2000 pandi ta jälle koduaresti.
Pärast salajasi ÜRO juhtimisel peetud usalduse rajamise läbirääkimisi ta vabastati 6. mail 2002. Ühe valitsusesindaja sõnul anti talle liikumisvabadus, "sest me oleme kindlad, et võime teineteist usaldada." Aung San Suu Kyi kuulutas riigile "uut koitu". Ent 30. või 31. mail 2003 arreteeriti ta uuesti. Septembris 2003 oli tal operatsioon ning seejärel pandi ta uuesti Yangonis koduaresti. Ta vabastati 13. novembril 2010.
Aung San Suu Kyi võttis 16. juunil 2012 Oslos vastu talle 1991. aastal antud Nobeli rahuauhinna.
Välislingid muuda
- "Suu Kyi võttis 21 aastat hiljem vastu Nobeli rahupreemia", Postimees.ee, 16. juuni 2012