August Eduard Kastra

August Eduard Kastra; (vene: Август Карлович Кастра; 17. oktoober 1878 Tartu – 21. oktoober 1941) oli XX sajandi alguse eesti ajakirjanik, ühiskonnategelane ja Eesti ametiühingute liider, Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esimene esimees, VSDTP Tallinna komitee liige.

Elukäik

Аugust Kastra sündis 17. oktoobril 1878 Tartu linnas veovoorimehe paljulapselises peres (isa Karl Kastra oli rendivoorimees ja ema Liisa Aednik koduperenaine). Kaks venda surid lapseaeas, aga üles kasvasid kolm vanemat õde.

Perekonna sissetulek oli sedavõrd väike, et August Kastra heideti õppemaksu tasumata jätmise pärast gümnaasiumist välja, kuigi Hugo Treffneri gümnaasiumi õppemaks oli väike. Lõpetamata gümnaasiumiharidusega hakkas August Kastra tööle kontoriametniku-telegrafistina Vägeva raudteejaamas. Töötades valmistus ta gümnaasiumi eksamiteks, kuid segas 1905. aasta revolutsioon, millest A. Kastra võttis VSDTP Tartu linnakomitee liikmena osa. Revolutsioonilise tegevuse eest 1907. aastal ta arreteeriti ning 1908. aastal vabastati käenduse alusel vanglast. Pärast vabanemist abiellus August Kastra Alma-Mari Soopiga ning asuti elama Tallinna. Kastra hakkas osalema VSDTP Tallinna linnakomitee tegevuses.

Kuna Kastra oli varem tegelnud ajakirjandusega, asus ta (kirjutas pseudonüümi A.C. all) VSDTP Tallinna komitee soovitusel ametiühingute ajakirja Töö toimetajaks. See andis talle lisaks õigusele osaleda kõigil avalikel ametiühinguorganisatsioonide koosolekutel õiguse osaleda ka Tallinna ametiühingute illegaalse büroo istungitel.

Alates 1910. aasta lõpust töötas A. Kastra ajalehes Tallinna Teataja, kus toimetas rubriike „Töö elu“ ja „Tööliste kinnistamine“. Samal aastal arvati ta VSDTP Tallinna linnakomitee koosseisu, kus omandas kiiresti teatud mõjuvõimu. Tallinna linnakomitee juhtimisel toimuvad streigid ja tööliste muud väljaastumised. A. Kastra oli üks nõudekirjade, lendlehtede, artiklite ja brošüüride kirjutajaid.

Tallinna komitee ja isiklikult August Kastra panustasid oluliselt töölistele sotsiaalkindlustuse seaduse selgitamisele ja rakendamisele: korraldati koosolekuid, trükiti brošüüre tööliste kinnistamisest ja haigekassade tegevuse korraldamisest, suunati tööliste esindajate tegevust.

Tööliste esindajate õiguste piiramise vastu korraldati streike, korjati tööliste allkirju ja saadeti järelepärimisi Riigiduumale. 1912. aastal organiseeriti tööliste ajalehe Kiir väljaandmine Narvas.

1912. aasta lõpus sõitis värskelt Peterburi ülikoolist juristidiplomi saanud tulevane EKP juht ja Kominterni Keskkomitee vastutav sekretär Jaan Anvelt Narva. Ta võttis ajalehe Kiir juhtimise Tallinna komiteelt üle ja kuulutas iseennast selle tegelikuks toimetajaks. Sellest momendist algas Jaan Anvelti võitlus VSDTP Tallinna komitee ja eriti selle juhi August Kastra vahel. J. Anvelt kritiseerib A. Kastrat tema töö tõttu K. Pätsi ajalehes Тallinna Teataja, kuulutas A. Kastra töölisklassi huvide reetjaks ning Eestimaa kubermangu sandarmivalitsuse agendiks.

Vaatamata aastatepikkusele pidevale ja jõulisele Jaan Anvelti mõjutustegevusele, mis viis 1917. juunis August Kastra väljaheitmiseni VSDTP-st, usaldasid töölised A. Kastrat endiselt ja valisid ta Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukokku, taastatud Tallinna ametiühingute büroosse ja hiljem ka Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esimeheks.

Olles samaaegselt Eesti paberi- ja keemiatööliste ametiühingute sekretäriks, esindas A. Kastra 1917. aasta detsembris Eesti ametiühinguid ülevenemaalisel paberitööliste ametiühingute kongressil Petrogradis ning kuulus jaanuaris 1918 Eesti ametiühingute delegatsiooni I ülevenemaalisel ametiühingute kongressil Petrogradis. Paberitööliste kongressil valiti A. Kastra Venemaa Paberitööliste Ametiühingute Liidu Keskkomitee Presiidiumi liikmeks.

1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal A. Kastra arreteeriti. Arestist vabanedes sõitis A. Kastra illegaalina Nõukogude Venemaale. Augustis 1919 astus ta VK(b)P liikmeks, kuid vaatamata võimetusele takistada parteisse astumist, ei lõpetanud Jaan Anvelt A. Kastra vastast tegevust.

Edasine A. Kastra töine tegevus toimus nõukogude Venemaal ametiühingute juhtorganites, nõukogudes ning tootmisettevõtete ja organisatsioonide juhina.

Oktoobris 1936 A. Kastra arreteeriti kui NKVD poolt välja mõeldud Eesti kontrrevolutsioonilise terroristliku organisatsiooni Fontannikud (vene: „Фонтанники“), kes planeerisid terroristlikke akte Jaan Anvelti, Hans Pöögelmanni ja teiste EKP Keskkomitee juhtide vastu, samuti III Internatsionaali ja Nõukogude Valitsuse vastu.

Jaan Anvelt ei lasknud käest võimalust klaarida arved A. Kastraga ja saatis A. Kastra peale NKVD Peavalitsusse kaebuse, milles nimetas teda tsaari ohranka agendiks, mis aga tähendas kindlat hukku.

Kuid ilmselt ka tolle aja EKP ühe juhtfiguuri Jaan Anvelti imestuseks ei tabanud tema kaebus märki ja NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium ei võtnud A. Kastra asja menetlusse ning saatis selle tagasi NKVD Peavalitsusse. 1. juunil 1937 mõistis Siseasjade Rahvakomissariaadi erinõupidamine August Kastrale kaheksa-aastase vangistuse.

Vangistuse ajal võitles A. Kastra järjepidevalt temale mõistetud karistuse vastu, taotledes selgust ja asja uut läbivaatamist. Kuid tema katsed olid edutud.

А. Кastra suri 21. oktoobril 1941 Ziznja laagris Sorokskis Karjala ANSV-s.

Tänu August Kastra teise abikaasa I. L. Haritonova püüdlustele rehabiliteeriti A. Kastra 1956. aasta veebruaris ja ennistati märtsis postuumselt NLKP liikmeks.

Vaatamata August Kastra täielikule rehabiliteerimisele valitses Nõukogude Liidus laialdane ja püsiv Jaan Anvelti kultus, mille kohaselt oli piiratud juurdepääs arhiividele ning partei, ametiühingu ja ajalooteaduslikud ringkonnad jätkasid endiselt J. Anvelti joone kohaselt A. Kastra mustamist.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ja nõukogude ajastu lõpuga avanes igaühele laiem võimalus tutvuda arhiividega ja materjalidega, mis näitasid J. Anvelti tegusid nende tegelikus valguses ja tähenduses ning kinnitasid A. Kastra süütust temale J. Anvelti poolt inkrimineeritud süüdistustes.